ei armasta nad juba instinktiivselt ajalugu: «Temas on ainult kõlvatus ja rumalused» – ja kõik seletub ainult rumalusega! Sellepärast ei armastatagi elavat elu arenemist: pole vaja elavat hinge! Elav hing nõuab elu, elav hing ei allu mehaanikale, elav hing on umbusklik, elav hing on tagurlik! Aga siin, lehakugi pisut korjusest, aga teda võib kummist teha, – selle eest on ta elutu, tahtetu, orjalik, ei hakka mässama. Ja resultaadina leitakse, et kõik oleneb telliskivide ladumisest ja koridoride ning tubade jaotusest falansteeris! Falansteer ise ongi juba valmis, kuid loomus ei ole veel falansteeri jaoks valmis, tahab elu, pole veel oma elulist arenemist lõpetanud, vara on veel surnuaiale minna! Palja loogikaga ei saa loomusest üle hüpata! Loogika eeldab kolme võimalust, aga neid on miljon! Terve miljon maha lõigata ja piirata mugavuse küsimusega! Kõige kergem ülesande lahendamine! Hukutavalt selge ja pole vaja mõelda! Peaasi – pole vaja mõelda! Kogu eluline saladus mahub kahele trükipoognale!»
«Nagu oleks tamm eest ära läinud, põriseb kui trumm! Kätest peab kinni hoidma,» naeris Porfiri. «Mõelge ometi,» pöördus ta Raskolnikovi poole, «niisama oli ka eile õhtul seal toas, kuue häälega, pealegi oli ta nad enne punšiga täis jootnud, – võite seda kujutleda? Ei, va vennas, luiskad: «keskkond» tähendab kuriteos palju; seda võin sulle tõendada.»
«Tean isegi, et palju, kuid sina ütle mulle, tead mis: neljakümneaastane rüvetab kümneaastase tütarlapse, – sundis keskkond teda selleks?»
«Mis siis, lähemalt vaadates võib-olla ka keskkond,» tähendas Porfiri imestusväärse tähtsusega. «Kuritegu tütarlapse kallal võib vägagi hästi «keskkonnaga» seletada.»
Razumihhin sattus peaaegu hullustusse.
«Noh, kui tahad, siis järeldan sulle silmapilk,» möirgas ta, «su ripsmed on ainult sellepärast valged, et Ivan Suur on viis sülda pikk, ning järeldan seda selgelt, täpselt, progressiivselt ja isegi pisut vabameelse varjundiga? Olen valmis! Noh, tahad kätt lüüa?»
«Olen nõus! Kuulame, olge head, kuidas ta seda järeldab!»
«Aina mängib ju, aina teeb näo nagu… kurat!» karjus Razumihhin, kargas toolilt ja lõi käega. «Maksab siis sinuga rääkida? Ta teeb seda ju meelega, kiuste,
243
