See kõik lendas välguna tal peast läbi.
Porfiri Petrovitš tuli kohe tagasi. Äkki muutus ta nagu lõbusamaks.
«Pea on mul, kas tead, eilsest sinu pidust pisut… Ja üldse olen kuidagi käest ära,» jätkas ta hoopis teisel toonil, pöördudes naerdes Razumihhini poole.
«Noh, mis, kas oli huvitav? Ma lahkusin ju eile teist kõige huvitavamal silmapilgul. Kes võitis?»
«Ei keegi, iseenesestki mõista. Tormasid teised igaveste küsimuste kallale kokku, tõusid õhulossidesse…»
«Mõtle ometi, Rodja, milles karvupidi kokku mindi: kas on olemas kuritegu või mitte. Rääkisid ja pagan teab mis kokku valetasid.»
«Mis seal imestada? Harilik sotsiaalne küsimus,» vastas Raskolnikov hajameelselt.
«Küsimust ei formuleeritud mitte nõnda,» tähendas Porfiri.
«Mitte päris nõnda, see on tõsi,» oli Razumihhin kohe nõus, tõtates ja ägedaks saades nagu ikka. «Mõistad, Rodion, kuula ja ütle oma arvamus. Ma tahan seda. Ma pugesin eile kas või nahast välja ja ootasin sind; ma ütlesin neile, et tuled… Alustati sotsialistide vaatest. See on teada: kuritegu on protest sotsiaalse korralduse ebaloomulikkuse vastu, – ja see on kõik, muud mitte midagi, mitte mingeid põhjusi enam, mitte midagi!…»
«Juba luiskate!» hüüdis Porfiri Petrovitš. Ta läks nähtavasti elavamaks ja hakkas vahetevahel naerma, vaadates Razumihhinile otsa, millega ta selle veel kuumemaks küttis.
«Muud mitte midagi!» rääkis Razumihhin tuliselt vahele. «Ei luiska!… Ma näitan sulle nende raamatuid: neil on kõik sellepärast, et «keskkond sööb ära» – ja mitte midagi muud. Armastatud kõnekäänd! Siit otsene järeldus, et kui ühiskond normaalselt korraldada, siis kaovad äkki kõik kuriteod; sest pole enam põhjust protestida, ning kohe muutuvad kõik õiglasteks. Loomust arvesse ei võeta, loomus kõrvaldatakse, loomust ei oletatagi! Mitte inimsugu, mis areneb elaval ajaloolisel teel lõpuni, ei muutu nende arvates iseendast viimaks normaalseks ühiskonnaks, vaid otse ümberpöördult – sotsiaalne süsteem, mis tuleb kellegi matemaatilisest peast, korraldab ühe hetkega kogu inimsoo ja teeb ta ühe ropsuga õiglaseks ning patutuks, rutem kui ükski elav arenemine, ilma ühegi ajaloolise ja elava teeta! Sellepärast
242
