sa mind sugugi ei tunne, rääkisid sa minust Nikodim Fomitšiga? Tähendab, ei tahagi varjata, et nuusivad nagu kari koeri minu järel! Sülitavad avalikult sulle näkku!» värises ta hullustuses. «Noh, lööge otseteed, kuid ärge mängige nagu kass hiirega. See pole ju viisakas, Porfiri Petrovitš, sest ma võib-olla ei luba seda!… Tõusen üles ja purskan teile kõigile kogu tõe näkku; küllap siis näete, kuidas ma teid põlgan!» Vaevalt suutis ta hinge tagasi tõmmata. «Aga mis siis, kui see minule ainult nõnda näib? Mis siis, kui see on ainult viirastus, kuna mina kõiges eksin, vilumatuse tõttu vihastun, ei suuda oma alatut osa välja kannatada? Võib-olla on see kõik ilma tagamõtteta? Nende sõnad on harilikud, kuid midagi peitub seal… Mispärast ütles ta otseteed «temal», see tähendab eidel. Miks lisas Zametov juurde, et ma rääkisin kavalalt? Miks räägivad nad niisugusel toonil? Jah… toon… Razumihhin istus siinsamas, miks siis temale midagi ei näi? Sellele süütule puupeale ei näi kunagi midagi! Jällegi palavik!… Kas Porfiri pilgutas mulle ennist silma või ei? Vististi lollus; milleks silma pilgutada? Tahavad õige mu närve ärritada või õrritavad mind? Kas on kõik viirastus või teavad nad? Isegi Zametov on häbematu… Kas on Zametov häbematu? Zametov on öö jooksul ümber mõelnud. Tundsin ette, et ta mõtleb ümber! Ta on siin kui oma inimene, aga ise – esimest korda. Porfiri ei pea teda külaliseks, istub seljaga tema poole. Vargsi ninad kokku pistnud! Tingimata pistsid minu pärast ninad vargsi kokku! Enne meid rääkisid tingimata minust… Teavad nad sellest korterist? Kui ometi rutem!… Kui ma ütlesin, et eile jooksin ära korterit otsima, siis laskis ta selle läbi, ei võtnud sõnasabast kinni… See oli osavalt, et ma korterist vahele pistsin: pärast läheb tarvis!… Nii-öelda jampsisin!… Hahahaa! Ta teab kogu eilse õhtu kohta! Ema tulekust ei teadnud!… Aga see nõiamoor on isegi kuupäeva pliiatsiga peale kirjutanud!… Luiskate, ei anna alla! Need pole veel faktid, see on ainult viirastus! Ei, tooge faktid välja! Ka korter pole fakt, ainult jampsimine; tean, mis neile öelda… Teavad nad korterist juba või ei? Ei lähe enne, kui teada saan! Milleks ma tulin? Kuid see, et ma praegu vihastun, on juba ehk fakt! Ptüi, kui kergesti ma ärritun! Aga võib-olla on see hea; haiglane osa… Ta proovib mind. Püüab mind segi ajada. Milleks ma tulin?»
241
