sin,» jätkas ta pisut nagu segi minnes, «mu asjad maksavad kõigest viis rubla, kuid nad on mulle eriti kallid kui mälestus neist, kellelt ma olen nad saanud, ja, pean tunnistama, et kui ma kuulsin, kohkusin ma väga…»
«Sellepärast läksidki sa eile nii kihevile, kui ma Zossimovile lobisedes tähendasin, et Porfiri kuulab pantijaid üle?» sõnas Razumihhin nähtava eesmärgiga vahele.
See oli juba väljakannatamatu. Raskolnikov ei pidanud vastu ja heitis oma vihas põlevaist mustist silmist temale tigeda ning välkuva pilgu. Silmapilk sai ta endast jälle võitu.
«Sina, kulla sõber, naerad nähtavasti mu üle?» pöördus ta osavalt tehtud ärritusega tema poole. «Olen nõus, et muretsen niisuguse rämpsu pärast sinu arvates liiga; kuid võimatu on mind sellepärast egoistiks või ahneks pidada, ja mu silmis pole need kaks tühist asjakest sugugi rämps. Ma juba ütlesin sulle, et see hõbekell, mille väärtus on null, on ainuke asi, mis isalt on järele jäänud. Võid ju minu üle naerda, kuid ema sõitis siia,» pöördus ta äkki Porfiri poole, «ja kui ta teada saaks,» pöördus ta jällegi ruttu Razumihhini poole, püüdes iseäranis häält värisema panna, «et see kell on kaduma läinud, siis, ma võin selle peale vanduda, oleks ta meeleheitel! Naised!»
«Mitte sugugi! Ma ei räägi sugugi ses mõttes! Otse vastupidi!» hüüdis kurvastatud Razumihhin.
«Kas ütlesin hästi? Loomulikult? Või liialdasin?» värises Raskolnikov endamisi. «Milleks ütlesin ma «naised»?»
«Aa, ema sõitis siis teie juurde?» küsis Porfiri Petrovitš ei tea milleks.
«Jah.»
«Millal see siis oli?»
«Eile õhtul.»
Porfiri vaikis nagu aru pidades.
«Teie asjad ei võinud mingil tingimusel kaduma minna,» jätkas Porfiri rahulikult ja külmalt. «Ma ootan teid siin juba ammugi.»
Ja nagu poleks midagi juhtunud, seadis ta tuhatoosi hoolitsevalt Razumihhini ette, kes armutult paberossi otsast tuhka vaibale poetas. Raskolnikov võpatas, kuid Porfiri ei pannud seda nagu tähelegi, muretsedes ikka Razumihhini paberossi pärast.
238
