istus ise teise otsa, puurides silmadega külalist ja oodates kärsitult tema seletusi pingutatud ning juba liiga tõsise tähelepanuga, mis alguses rõhub ja paneb kohmetuma, iseäranis siis, kui sellega pole harjunud ja kui see, mida teie seletate, pole teie arvates kaugeltki tasakaalus selle haruldaselt tähtsa tähelepanuga, mille osaliseks saate. Kuid Raskolnikov rääkis oma asja lühidalt ja korralikult, selgelt ja täpselt, ning oli endaga niivõrd rahul, et jõudis isegi Porfirit silmitseda. Porfiri Petrovitš ei pööranud kogu rääkimise ajal kordagi temalt oma silmi. Razumihhin, kes sama laua ääres nende vastas istus, pidas tuliselt ja kärsitult Raskolnikovi seletust silmas, vaadates kordamööda nii ühele kui teisele otsa, milles ta läks isegi üle piiri.
«Tola!» sõimas teda Raskolnikov endamisi.
«Te peate esinema sellekohase teatega politseis,» vastas Porfiri Petrovitš kõige asjalikuma näoga, «peate ütlema, et sellest ja sellest sündmusest, see tähendab tapmisest teada saanud, palute teie omakorda uurijale, kelle kätte asi antud, teatavaks teha, et need ja need asjad on teie omad ja et te soovite neid välja lunastada… või… aga teile kirjutatakse ju see valmis.»
«See’p see ongi, et ma käesoleval silmapilgul,» püüdis Raskolnikov võimalikult kohmetuda, «mitte just rahadega ei ole… ja isegi niisugust tühist asja ei või ma… ma, mõistate, sooviksin praegu ainult teatada, et need asjad on minu omad ja kui ma raha saan…»
«See on ükskõik,» vastas Porfiri Petrovitš, kuulates külmalt rahaküsimust, «aga kui tahate, võite ka otseteed minule kirjutada, selles mõttes, et – kuulda saanud sellest ja sellest, teatan nende ja nende asjade kohta, mis kuuluvad mulle, paludes…»
«See tuleb ju lihtsal paberil?» ruttas Raskolnikov vahele rääkima, kes jällegi rahaküsimuse vastu huvi tundis.
«Jaa, kõige lihtsamal!» Ning äkki vaatas Porfiri Petrovitš kuidagi nähtava muigega talle otsa, silmi pilutades ja nagu Raskolnikovile neid pilgutades. Siiski, võib-olla näis see ainult Raskolnikovile nõnda, sest see vältas ainult silmapilgu. Vähemalt midagi selletaolist oli. Raskolnikov oleks võinud jumala nimel vanduda, et ta temale pagan teab miks silma pilgutas.
«Teab!» käis tal välguna peast läbi.
«Vabandage, et niisuguste tühiste asjakestega tülita-
237
