«Selles hallis majas,» ütles Razumihhin.
«Kõige tähtsam – kas Porfiri teab või ei tea, et ma eile selle nõia korteris käisin… ja verd küsisin? Seda peab kohe tema näost teada saama, juba esimesest pilgust, niipea kui sisse astun, muidu… kas või suren, aga ma pean teada saama,» mõtles ta endamisi.
«Tead, mis?» pöördus ta äkki kelmikal naeratusel Razumihhini poole. «Ma panin täna tähele, et sa oled juba hommikust saadik mingisuguses ebatavalises ärevas meeleolus. On see tõsi?»
«Kuidas ärevas? Mitte kuidagi ärevas,» võpatas Razumihhin.
«Ei, see on näha. Ennist istusid sa toolil, nagu sa kunagi ei istu, kuidagi serval ja kogu keha tõmbles. Asja ees, teist taga, kargasid sa mitu korda üles. Kord oled pahane, aga äkki muutub nägu millegipärast nagu kõige magusamaks koogiks. Isegi punastasid, eriti, kui sind lõunale kutsuti, punastasid hirmsasti.»
«Mitte midagi; luiskad!… Kuhupoole sa sellega sihid?»
«Sa oled nagu mõni koolipoiss! Ptüi, kurat, jällegi punastab teine!»
«Missugune siga sa küll oled!»
«Mis sa siis häbened? Romeo! Oota, seda tahan ma täna kuskil edasi rääkida, hahahaa! Teen emale nalja… ja veel kellelegi…»
«Kuule, kuule, kuule, see on ju viimaks, see on ju… Mis see siis viimaks ometi on, kurat!» läks Razumihhin lõplikult segi, hirmust tardudes. «Mis sa neile räägid? Mina, sõber… Ptüi, missugune siga sa küll oled!»
«Lihtsalt kevadine roos! Ja kui hästi see sulle sobib, kui sa ise teaksid; kümneverssokine Romeo! Ja kuidas sa enese täna oled puhtaks pesnud, isegi küüned puhastanud, eks? Millal on seda enne nähtud? Jumala eest, ka pumatit oled sa tarvitanud! Kummardu!»
«Siga!!!»
Raskolnikov naeris nii, et ei suutnud enam kuidagi enese üle valitseda, ja nõnda naerdes astusidki nad Porfiri Petrovitši korterisse. Seda oligi Raskolnikovile vaja; sisemisest ruumist võis kuulda, et naerdes sisse tullakse ja veel esikuski lõkerdatakse.
«Mitte ainustki sõna siin, või ma… löön su lömaks!» sosistas Razumihhin raevus ja haaras Raskolnikovil õlast kinni.
234
