pisut, see tähendab, ta on ju seltskonnainimene, kuid ta kohmakust mõtlen ma teises suhtes. Tark poiss, tark, isegi mitte sugugi rumal, ainult mõtlemisviis mingisugune iseäralik… Umbusklik, skeptik, küünik… armastab tüssata, see tähendab, mitte tüssata, vaid ninapidi vedada… Noh, ja vana materiaalne meetod… Aga oma asja tunneb, tunneb… Mineval aastal otsis ta ükskord tapja üles, kui olid kõik jäljed kadunud! Väga, väga, väga tahab sinuga tuttavaks saada…!»
«Miks siis just nii väga?»
«See tähendab, mitte just et… mõistad, viimasel ajal, kui sa haigeks jäid, pidin ma sagedasti ja palju sind meelde tuletama. Noh, ja tema kuulas… ja kui teada sai, et sina oled jurist, kuid ei saa oma materiaalse seisukorra tõttu kursust lõpetada, ütles ta: «Kui kahju!» Sellest tegingi järelduse… See tähendab, kõik see koos, mitte ainult see; eile… Zametov… Mõistad, Rodja, eile, purjus peaga, lobisesin ma sulle midagi koju minnes… sest mina, va vennas, kardan, et sa ehk liialdad, mõistad…»
«Mida siis? Et mind hullumeelseks peetakse? Jah, võib-olla on tõsi.»
Ta naeratas sunnitult.
«Jajah… see tähendab, ptüi, ei!… Noh, kuid kõik, mis ma rääkisin… (samal korral ka sellest teisest asjast), see kõik oli lollus ja purjus peaga.»
«Mis sa end vabandad! Kuidas see mu ära on tüüdanud!» hüüdis Raskolnikov liialdatud ärritusega. Siiski, osalt mängis ta silmakirjalikku.
«Tean, tean, mõistan. Ole kindel, et mõistan. Häbi on rääkidagi…»
«Kui on häbi, siis ära räägi.»
Mõlemad vaikisid. Razumihhin oli enam kui rõõmujoovastuses ja Raskolnikov tundis seda tülgastusega. Ka teda erutas see, mida Razumihhin Porfirist äsja rääkis.
«Ka temale peab Laatsarusest laulma,» mõtles ta kahvatudes ja peksleva südamega, «ning loomulikumalt laulma. Kõige loomulikum oleks mitte midagi laulda. Püüdlikult ei tohi midagi laulda! Ei, püüdlikult poleks jällegi loomulik… Noh, eks näe, mis välja tuleb… eks vaatame… otsekohe… On see hea või halb, et ma lähen? Liblikas lendab ise küünlatulle. Süda peksleb, see pole hea…!»
233
