kokkusattumuse üle, ja kõlistas kõrvalseisvasse nr. 8-ndasse. Uksed olid kuus sammu teineteisest eemal.
«Teie elate Kapernaumovi juures?» ütles härra ja vaatas naerdes Sonjat. «Ta tegi mulle eile vesti ümber. Aga mina elan siin, teiega kõrvuti, madam Rösslichi, Gertrude Karlovna juures. Kui kenasti see on sattunud!»
Sonja vaatas teda tähelepanelikult.
«Naabrid,» jätkas isand kuidagi eriti lõbusalt. «Ma olen ju alles kolmandat päeva linnas. Noh, esialgu aga nägemiseni.»
Sonja ei vastanud; uks avati ja ta lipsas sisse. Millegipärast hakkas tal häbi ja ta oleks nagu kartma löönud.
Porfiri juurde minnes oli Razumihhin väga erutatud.
«See on tore, vennas,» kordas ta. «Ja ma olen rõõmus! Ma olen rõõmus!»
«Miks sa siis nii rõõmutsed?» mõtles Raskolnikov endamisi.
«Ma ju ei teadnudki, et ka sina vanaeide juures pantimas käisid. Ja… ja… kas see juba ammugi oli? See tähendab, kas sa juba ammugi seal käisid?»
«On see alles naiivne lollpea!» mõtles Raskolnikov.
«Millal…?» peatus Raskolnikov meelde tuletades. «Mõned päevad enne tema surma käisin ma seal. Muide, ega ma praegu oma asju ei lähe välja lunastama,» jätkas ta mingisuguse kärsitu ja iseäraliku murega asjade pärast. «Mul on ainult rubla hõbedat taskus… selle eilse äraneetud jampsimise tõttu…!»
Jampsimist nimetas ta eriti mõjukalt.
«Nojah, jajah,» oli Razumihhin ei tea millega ruttu nõus. «Ah siis sellepärast… osalt… üllataski sind seekord… aga, tead sa, ka sonides rääkisid sa mingisugustest sõrmustest ja kotikestest!… Nojah, jaa, jaa… See on selge, nüüd on kõik selge.»
«Etskae! Kuidas see mõte küll nende peas laiali on valgunud. See inimene läheks minu eest kas või ristipuule, aga ometi on ta väga rõõmus, et selgus, miks ma sonides sõrmuseid meelde tuletasin! Kuidas see neil kõigil küll pähe kinni on hakanud!»
«Kas me tema aga kodust leiame?» küsis Raskolnikov kuuldavalt.
«Leiame, leiame,» tõttas Razumihhin kinnitama. «See on, kulla sõber, tore poiss, küll näed! Kohmakas küll
232
