härra Marmeladov, kelle eile hobused minu oma silma all ära tallasid ja kellest ma teile juba rääkisin…»
Pulheeria Aleksandrovna vaatas Sonjat ja pilutas pisut silmi. Hoolimata oma segadusest Rodja tungiva ja väljakutsuva pilgu ees, ei suutnud ta ometi kuidagi sellest lõbust loobuda. Dunja vaatas tõsiselt ja üksisilmi vaesele tütarlapsele näkku ning uuris seda arusaamatuses. Raskolnikovi tutvustamist kuuldes pidi Sonja jällegi silmad üles tõstma, kuid kohmetus veel rohkem kui enne.
«Ma tahtsin teilt küsida,» pöördus Raskolnikov ruttu neiu poole, «kuidas teil täna seal on? On teid tülitamas käidud?… Näiteks politseist…»
«Ei, kõik on möödas… Liiga selgesti on näha, millest surm tuli. Pole tülitatud. Ainult majaelanikud on pahased.»
«Miks?»
«Et surnukeha nii kauaks jääb… nüüd on ju palav, lehk… nii et täna, õhtupalveks, viiakse ta surnuaiale, pannakse kuni homseni kabelisse. Katerina Ivanovna ei tahtnud esiteks, aga nüüd näeb isegi, et pole võimalik…»
«Siis täna?»
«Ta palub teid homme kirikusse matusele tulla, meile au teha, pärast seda aga tema juurde, peielauda…»
«Korraldab ta siis matusepeo?»
«Jah, eine; ta käskis teid väga tänada, et te eile teda aitasite… ilma teieta poleks millegagi matta olnud.» Rääkija huuled ja lõug lõid äkki värisema, kuid ta võttis jõu kokku, pidas vastu, ja langetas jällegi silmad.
Kõneluse ajal silmitses Raskolnikov teda teravalt. See oli kõhnuke, üsna kõhnuke ja kahvatu ebakorrapärane nägu, väikese terava nina ja lõuaga. Teda ei võinud kenakski nimetada, kuid ta sinised silmad olid selle eest nii selged ja kui nad elavama ilme omandasid, muutus nägu nii heaks ja lihtsameelseks, et tahtmata jättis meeldiva mulje. Tema näos ja kogu kehas oli peale selle veel üks iseloomulik joon: hoolimata oma kaheksateistkümnest aastast paistis ta peaaegu tütarlapsena, oma aastatest palju nooremana, peaaegu päris lapsena, ja see avaldus ajuti isegi naljakalt tema liigutusis.
«Kas tõesti võis Katerina Ivanovna nii väikese summaga läbi ajada ja pealegi veel mõtleb einet?…» küsis Raskolnikov tungivalt kõnelust jätkates.
«Puusärk tuleb ju lihtne… ja kõik on lihtne, nii et
225
