Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/22

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

juba ilmub hoopis teine isik, noorem, kenam. Sonjake, mu kullake, toetas ainult rahaga, minul endal aga, räägib ta, pole esialgu viisakas sagedamini teil käia, ehk olgu siis videvikus, et keegi ei näeks. Kuulete, kas kuulete? Heitsin pärast lõunat magama ja mis te arvate, Katerina Ivanovna ei kannatanud välja: nädala eest läksid perenaisega, Amalia Fjodorovnaga, riidu, aga nüüd kutsus teise tassi kohvi jooma. Kaks tundi istusid teised ja sosistasid isekeskis, et: «Semjon Zahharõtš käib nüüd teenistuses ja saab palka, ilmus ise tema ekstsellentsi juurde ja tema ekstsellents tuli ise välja, kõiki käskis oodata, Semjon Zahharõtši aga viis kättpidi kõigist mööda oma kabinetti.» Kuulete, kas kuulete? «Mina, Semjon Zahharõtš,» öelnud tema ekstsellents, «mäletan muidugi teie teeneid, olgugi et sellest kergemeelsest nõrkusest kinni pidasite, aga kuna te nüüd tõotate end parandada ja pealegi, et meil ilma teieta halvasti läks (kuulge, kuulge!), siis usaldan nüüd teie ausõna.» See tähendab, kõik selle mõtles ta ise välja ja mitte kergemeelsuse tõttu, mitte ainult kiituseks! Ei, ise usub kõike, oma kujutelmadega lohutab end, jumala eest! Ja mina ei mõista teda hukka; ei, seda ei mõista ma mitte hukka!… Kui ma kuus päeva tagasi oma esimese palga – kakskümmend kolm rubla nelikümmend kopikat – tervelt koju tõin, nimetas ta mind maimukeseks. «Ah sind, maimukest!» ütles ta. Ja seda nelja silma all, mõistate? Ja ometi, mis ilu minus veel on või mis abikaasa ma olen? Ei, näpistas palet. «Oi sind, maimukest!» ütles ta.»

Marmeladov peatus, tahtis nagu naeratada, kuid äkki hakkas tema lõug hüplema. Siiski sai ta endast varsti võitu. See kõrts, kõlvatu välimus, viis ööd heinalotjadel ja viinatoop, ühes sellega aga ka haiglane armastus oma naise ja perekonna vastu ajasid kuulaja peas kõik segi. Raskolnikov kuulas põnevusega, kuid haiglase tundega. Ta oli enda peale pahane siiatuleku pärast.

«Armuline härra, armuline härra!» hüüdis Marmeladov toibudes. «Oo, mu härra, teile ehk on see kõik naeruks nagu teistelegi, tüütan teid ainult oma koduse elu viletsate ja rumalate üksikasjadega, noh, aga minule pole see naeruks! Sest mina võin kõike seda tunda… Ja kogu selle paradiisliku päeva oma elus ja terve selle õhtu viibisin ma isegi hõljuvais unistusis: tähendab – kuidas ma kõik korraldan, lapsukesed riidesse panen ja emale raha annan ja oma ainsa tütre häbielust pere-


22