Ta vaatas teisi tähelepanelikult.
«Ka teie… vaataksin nagu tuhande versta tagant teid… Ja pagan seda teab, milleks me sellest räägime! Ja milleks järele pärida?» lisas ta pahaselt juurde ning jäi vait, näris oma küüsi ning langes uuesti mõttesse.
«Kui halb korter sul on, Rodja, justkui puusärk,» ütles Pulheeria Aleksandrovna äkki, et rõhuvat vaikust katkestada. «Ma olen kindel, et pool süüd sinu kurvameelsuses langeb selle korteri peale…»
«Korter?» vastas ta hajameelselt. «Jah, korter aitas palju kaasa… olen isegi selle peale mõelnud… Aga kui te teaksite, ema, kui imeliku mõtte te praegu avaldasite,» lisas ta veidra naeratusega juurde.
Veel pisut ja kogu see seltskond, omaksed, keda ta kolmeaastase lahusoleku järel nägi, sugulaslik kõnetoon ühes täieliku võimatusega ükskõik millest rääkida, – kõik oleks talle viimaks täiesti väljakannatamatuks muutunud. Kuid ometi oli üks paratamatu asi, mille ta pidi veel täna nii või teisiti tingimata otsustama – selle tegi ta juba ennist ärgates kindlaks. Nüüd tundis ta sellest asjast kui leitud pääseteest rõõmu.
«Tead mis, Dunja,» alustas ta kuivalt ja tõsiselt, «muidugi, eilse pärast palun sult andeks, kuid ometi pean ma oma kohuseks sulle meelde tuletada, et peapunktist ma ei loobu. Kas mina või Lužin. Olgugi et mina olen lurjus, kuid seda sa ei tohi teha. Vali ükskõik kumb. Lähed sa Lužinile, siis ei pea ma sind enam oma õeks.»
«Rodja, Rodja! Aga see on ju täpselt seesama, mis eilegi,» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna nukralt. «Ja miks sa ennast ikka lurjuseks nimetad, ma ei suuda seda välja kannatada. Eile samuti!»
«Vend!» vastas ka Dunja kindlalt ja kuivalt. «Kõiges selles sa eksid. Öö jooksul mõtlesin ma kõik järele ja leidsin vea. Kõik on selles, et sa nähtavasti eeldad, nagu tooksin mina end kellelegi või kellegi pärast ohvriks. See pole sugugi nõnda. Lähen ainult iseenda pärast, sest mul endal on raske; pärast seda, muidugi, olen rõõmus, kui mul korda läheb omastele abiks olla, aga see pole mu otsuse tegemisel kõige tähtsam aje…»
«Valetab!» mõtles Raskolnikov endamisi, viha pärast küüsi närides. «Uhke! Ei taha tunnistada, et mõtleb head teha! Kõrkus! Oo, madalad iseloomud! Nad armastavadki nii, nagu vihkaksid… Oo, kuidas ma… neid kõiki vihkan!»
219
