nutaksin – aga kardan, kardan… temas on midagi, issand! Räägib küll lahkelt, aga kardan! Noh, mida ma siis kardan…?»
«Ah, Rodja, sa ei usu,» lausus ema äkki, vastates poja märkusele, «kui õnnetud me eile Dunjaga olime! Nüüd, kus kõik on möödas ja lõppenud ning meie kõik õnnelikud, võib sellest rääkida. Mõtle ometi, jooksime peaaegu otse vagunist siia, et sind sülelda, kuid see naisterahvas – näe, seal ta ongi! Tere, Nastasja!… Tema ütleb meile äkki, et sina oled deliiriumis ja põgenesid just praegu sonides arsti käest tänavale, ja et sind joosti taga otsima. Sa ei suuda uskuda, mis meiega siis oli! Mul tuli kohe silmade ette porutšik Potantšikovi traagiline surm – meie tuttav isa sõber – sina teda ei mäleta, Rodja, – jooksis teine samuti deliiriumis välja ja kukkus õues kaevu, alles järgmisel päeval said teise sealt kätte. Meie muidugi arvasime, et ka sinuga võib midagi selletaolist juhtuda. Tahtsime minna Pjotr Petrovitšit otsima, et ehk tema abiga… sest meie olime ju üksi, sootuks üksi,» venitas ta kaebaval häälel, mis äkki katkes, sest tal tuli meelde, et Pjotr Petrovitšist on alles hädaohtlik rääkida, sellest hoolimata, «et kõik on juba jällegi päris õnnelikud».
«Jajah… see kõik on väga tüütu…» pomises Raskolnikov vastuseks, kuid niisuguse hajameelse ja peaaegu tähelepanematu näoga, et Dunja talle imestunult otsa vaatas.
«Mis ma nüüd veel tahtsin öelda,» jätkas ta nagu vaevaga meelde tuletades, «ahjaa: ole hea, emake, ja ka sina, Dunja, ärge arvake, nagu poleks ma täna tahtnud esimesena teie juurde tulla, vaid ootasin teid esimestena.»
«Mis sa nüüd tühja, Rodja!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna, samuti imestudes.
«Vastab ta meile õige kohusetunde tõttu või?» mõtles Dunja. «Lepib ja palub andeks teine, nagu teeks ta mõnda tööd või nagu ütleks õppetükki üles.»
«Ma just praegu ärkasin ja tahtsin kohe tulla, aga riided pidasid mind kinni; unustasin eile temale .. Nastasjale… öelda, et ta vere ära peseks… Alles praegu sain riided selga.»
«Vere! Mis vere?» küsis Pulheeria Aleksandrovna ärevaks saades.
«Niisama… rahustuge. See veri tuli sellest, et eile,
213
