«Tead, Dunja, niipea kui mul hommiku eel silmad kinni läksid, nägin ma äkki kadunud Marfa Petrovnat unes… üleni valges… astus minu juurde, võttis mu käe ja ise kõngutab mulle pead, ja nii valjult, nagu mõistaks hukka… Kas see tähendab head? Ah, mu jumal, Dmitri Prokofjitš, teie ju ei tea veel: Marfa Petrovna on surnud!»
«Ei, ei tea, missugune Marfa Petrovna?»
«Äkki surnud! Ja mõelge ometi…»
«Pärast, emake,» segas Dunja vahele, «nad ei teagi ju veel, kes on see Marfa Petrovna.»
«Ah, teie ei tea? Aga mina mõtlesin, et teil on juba kõik teada. Andke mulle andeks, Dmitri Prokofjitš, mul on neil päevil aru täiesti segi. Tõepoolest, ma pean teid lihtsalt meie päästeingliks ja sellepärast olin ma nii kindel, et teie teate juba kõik. Te olete mulle lihtsalt nagu oma sugulane… Ärge pange pahaks, et nõnda räägin. Ah, mu jumal küll, mis on teie parema käega! Olete talle haiget teinud?»
«Jah, veidi küll,» pomises õnnelik Razumihhin.
«Ma räägin mõnikord liiga südamest, nii et Dunja peab mind parandama… Kuid, mu jumal küll, missuguses pugerikus ta elab! Kas ta aga on üles ärganud? Ja see naisterahvas, tema perenaine, peab seda toaks? Kuulge, teie ütlete, et talle ei meeldi oma südant näidata, nii et mina võib-olla tüütan teda oma… nõrkustega?… Ehk õpetaksite, Dmitri Prokofjitš, kuidas ma temaga pean olema? Teate, ma käin, nagu oleksin sootuks pea kaotanud.»
«Kui näete, et ta kulmu kortsutab, siis ärge pärige liiga palju millegi üle; iseäranis ärge küsige liiga palju tervisest: talle ei meeldi see.»
«Ah, Dmitri Prokofjitš, kui raske on ema olla! Juba ongi trepp… Missugune hirmus trepp!…»
«Ema, te olete isegi kahvatu, rahustuge, mu kullake,» ütles Dunja teda õrnutsevalt puudutades. «Tema peab olema õnnelik, et ta teid näha saab. Teie aga piinlete nii väga,» lisas ta välkuvail silmil juurde.
«Oodake, ma lähen ees ja vaatan, kas ta on ärganud.»
Naisterahvad läksid tasahilju eesruttavale Razumihhinile järele ja kui nad neljandal korrusel perenaise ukse kohale jõudsid, siis nägid nad, et see on pisut praokil ja et kaks kilavat silma vahivad neid mõlemaid pimedu-
209
