«Te rääkisite venna iseloomust väga palju huvitavat ja… rääkisite erapooletult. See on hea; ma arvasin, et te jumaldate teda,» tähendas Avdotja Romanovna naeratades. «Nagu näib, on ka see õige, et temal peaks mõni naisterahvas olema,» lisas ta mõtisklevalt juurde.
«Seda ma ei rääkinud, muide, võib-olla teil on ehk selles õigus, ainult…»
«Mis?»
«Ta ei armasta ju kedagi; võimalik, et ta kunagi armastama ei hakkagi,» lõpetas Razumihhin.
«See tähendab, pole armastamisvõimeline?»
«Teate, Avdotja Romanovna, te ise olete väga oma venna moodi, isegi kõiges!» purskas Razumihhin äkki, iseendale täiesti ootamatult, kuid kohe tuli tal meelde, mis ta just praegu vennast oli rääkinud, punastas nagu vähk ja kohmetus väga, Avdotja Romanovna ei suutnud teda vaadeldes naeru pidada.
«Rodjas võite mõlemad eksida,» lausus teravustest pisut riivatud Pulheeria Aleksandrovna. «Ma ei räägi praeguse aja kohta, Dunjake. See, mis Pjotr Petrovitš meile kirjutab… ja mis meie koos oletasime, võib kõik vale olla, kuid vaevalt suudate ette kujutadagi, Dmitri Prokofjitš, kuivõrd fantastiline ja, võiks öelda, tujukas ta on. Ta iseloomu pole ma kunagi võinud usaldada, isegi siis mitte, kui ta oli alles viieteistkümneaastane. Olen kindel, et ka nüüd võib ta endaga äkki midagi niisugust teha, mida ei tuleks ühelgi inimesel mõttessegi… Pole tarvis kaugele minna: on teil teada, kuidas ta aasta poolteise eest pani mind imestama, mind vapustas, peaaegu mu hauda ajas, mõeldes endale korraga naiseks võtta… kuidas ta nüüd oligi… selle Zarnitsõna, oma perenaise tütre?»
«Kas teie ehk midagi lähemalt sellest loost teate?» küsis Avdotja Romanovna.
«Teie arvate,» jätkas Pulheeria Aleksandrovna ägedalt, «et teda oleksid võinud siis takistada minu pisarad, palved, minu haigus, meie vaesus, see, et ma oleks mure pärast peaaegu hauda läinud? Rahulikult oleks ta kõigist takistustest üle astunud. Aga kas siis tõesti, kas tõesti tema meid ei armasta?»
«Ta ise pole sellest loost minule kunagi musta ega valget lausunud,» vastas Razumihhin ettevaatlikult, «kuid üht ja teist kuulsin ma proua Zarnitsõnalt endalt,
204
