Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/202

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Õnneks oli kõneaine valmis ja sellest haaraski ta kohe kinni.

Kuuldes, et «pole veel ärganud», kuid «kõik on väga hea», teatas Pulheeria Aleksandrovna, et see ongi parem, «sest tal on väga, väga tarvis enne läbi rääkida». Järgnes küsimus tee kohta ja kutse koos juua: nemad polnud Razumihhini ootamise tõttu veel joonud. Avdotja Romanovna kõlistas, mille peale räpane kelner ilmus, kellelt tee telliti; ja viimaks serveeritigi see, kuid nii räpaselt ja ebaviisakalt, et naisterahvastel häbi hakkas. Razumihhin pidi jällegi numbritube sõimama hakkama, kuid talle tuli Lužin meelde ja ta jäi häbenedes vait ning sai väga rõõmsaks, kui Pulheeria Aleksandrovna viimaks hakkas ühtejärge, vahetpidamata küsimusi puistama.

Neile küsimustele vastates rääkis Razumihhin kolmveerand tundi, kuna teda alatasa uute küsimustega katkestati, ja nõnda jõudis ta kõik tähtsamad ja tarvilikumad faktid Rodion Romanovitši elust viimase aasta jooksul ära jutustada, lõpetades üksikasjalise haigusekirjeldusega. Nii paljugi jättis ta vahele, mida oligi vaja vahele jätta, näiteks selle juhtumi politseis ühes kõigi tagajärgedega. Tema vestlemist kuulati ahnelt; aga kui ta mõtles, et ta on juba lõpetanud ja oma kuulajad rahuldanud, siis selgus, et neil on tunne, nagu poleks ta veel alustanudki.

«Öelge, öelge mulle, mis te arvate… ah, vabandage, veel tänini ei tea ma teie nime,» lausus Pulheeria Aleksandrovna kärsitult.

«Dmitri Prokofjitš.»

«Nõnda siis, Dmitri Prokofjitš, ma tahaksin väga, väga teada… kuidas ta üldse… nüüd asjade peale vaatab, see on, saage must aru, kuidas seda teile küll öelda: mis talle meeldib ja mis ei meeldi? On ta ikka nii kergesti ärrituv? Missugused on ta soovid ja nii-öelda unistused, kui nii võib väljendada? Mis mõjub temasse praegusel silmapilgul iseäranis? Ühe sõnaga, ma sooviksin…»

«Ah, ema, kuidas oleks võimalik kõigele sellele nii äkki vastata!» tähendas Dunja.

«Ah, mu jumal küll, ma ei lootnud teda ju sugugi mitte niisugusena eest leida, Dmitri Prokofjitš.»

«See on väga loomulik,» vastas Dmitri Prokofjitš. «Minul ema ei ole, aga mul on onu, käib iga aasta kord siin ja peaaegu kunagi ei tunne mind ära, isegi välimu-


202