üles, paneb rätiku pähe, mantli selga ja lahkub kodunt. Tagasi tuli peale kella üheksat. Tuli, ja otseteed Katerina Ivanovna juurde, ning ladus tema ette lauale kolmkümmend hõberublatükki. Ei lausunud seejuures sõnagi, oleks korra vaadanudki, võttis ainult meie suure rohelise õhukesest kalevist rätiku (meil on niisugune ühine villane rätik), mässis sellega oma pea ja näo üsna kinni ja heitis voodisse, silmad seina poole, ainult õlad ja keha värisesid… Mina aga, nagu ennistki, lamasin ka nüüd… Ja siis nägin ma, noormees, nägin, kuidas pärast seda Katerina Ivanovna, samuti sõna lausumata, Sonjakese voodi juurde astus ja kogu õhtu tema jalutsis põlvitas, tema jalgu suudles, enam tõusta ei tahtnudki, ja pärast mõlemad koos nõnda magama uinusid, teineteise ümbert kinni hoides… mõlemad… mõlemad… jah… mina aga… lamasin joobnuna.»
Marmeladov jäi vait, nagu oleks tal hääl katkenud. Siis valas ta äkki ja ruttu klaasi täis, jõi selle tühjaks ja köhatas.
«Sest ajast saadik, mu härra,» jätkas ta vähese vaikimise järel, «sest ajast saadik, õnnetu juhtumuse tõttu ja pahatahtlikkude inimeste pealekaebamisel, – milleks, nagu räägitakse, eriti kaasa aitas Darja Frantsovna, et temale ei olevat tarvilikku austust üles näidatud, – sest ajast saadik oli minu tütar Sonja Semjonovna sunnitud kollase pileti võtma ega võinud seetõttu enam meiega ühte jääda. Ka perenaine, Amalie Fjodorovna, ei tahtnud seda lubada (aga ise aitas enne Darja Frantsovnale kaasa) ja ka härra Lebezjatnikov… hm!… Just Sonja pärast oligi tal see lugu Katerina Ivanovnaga. Esiteks püüdis ise Sonjat, aga nüüd äkki pahane: «Kuidas võin mina, haritud inimene, niisugusega ühes korteris elada?» Katerina Ivanovna ei jätnud seda niisama, läks kaitsma… noh, siis see juhtuski… Ning nüüd astub Sonja meie poole ikka nii videvikus sisse, kergendab Katerina Ivanovna koormat ja muretseb jõudumööda sissetulekut… Ise elab rätsep Kapernaumovi juures, üüris temalt korteri. Kapernaumov on aga luukur ja ökitaja ja kogu tema suurearvuline pere on ökitajad. Ka tema naine ökitab… Elavad teised kõik ühes toas, Sonjal on aga omaette, ühes vaheseinaga… Hm!… jah… Kõige vaesemad inimesed ja ökitajad… jah… Niipea kui ma järgmisel hommikul üles tõusin, panin endale oma räbalad ümber, sirutasin käed taeva poole ja läksin tema ekstsellents Ivan Afanas-
20
