Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/192

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ka sellepärast, et ta oma mõistust tõttas näitama, vaid sellepärast, et ta on nuhkija ja spekulant, et ta on kitsi ja veiderdaja, ning see paistab silma. Teie arvate, et ta on tark? Ei, ta on rumal, rumal! Noh, kõlbab ta siis teile meheks? Oo, mu jumal! Kuulge, prouad ja preilid,» peatus ta äkki trepil, mis viis nende numbrituppa, «olgugi et need seal, minu juures, on kõik purjus, kuid selle eest on nad kõik ausad, ja ehk me küll kõik valetame, sest ka mina valetan ju, aga meie valetame lõpuks ometi tõe pärast, sest meie seisame ausal teel, kuna Pjotr Petrovitš… tema ei seisa ausal teel. Ehkki ma neid kõiki vaeseomaks sõimasin, kuid ma austan neid kõiki; või kuigi ma Zametovit ei austa, siis ometi armastan, sest ta on – kutsikas! Isegi seda lojust Zossimovit, sest ta on aus ja tunneb oma asja… Kuid küllalt, kõik on öeldud ja andeks antud. Andeks antud? On see nii? Noh, lähme. Seda koridori tunnen ma, olen siin käinud; vaat siin, kolmandas numbris, oli skandaal… Noh, kus teie siin olete? Mitmes number? Kaheksas? Noh, ööseks pange lukku, ärge laske kedagi sisse. Veerand tunni pärast tulen teatega ja siis poole tunni pärast Zossimoviga, küll näete! Jumalaga, ma lippan!»

«Mu jumal, Dunjake, mis küll saab?» ütles Pulheeria Aleksandrovna ärevalt ja pelglikult tütre poole pöördudes.

«Rahustuge, emake,» vastas Dunja kübarat ja mantlit ära võttes, «jumal ise saatis meile isanda, olgugi et otseteed mingilt joomapeolt. Teda võib usaldada, kinnitan teile. Ja kõik, mis ta juba venna heaks tegi…»

«Ah, Dunjake, jumal teab seda, kas ta tuleb! Ja kuidas võisin ma küll Rodja juurest ära tulla!… Ja koguni mitte nõnda ei lootnud ma teda eest leida! Kui kare ta oli, nagu ei olekski tal meie pärast heameel olnud…»

Silmisse ilmusid tal pisarad.

«Ei, ema, see pole nõnda. Teie ei vaadanud teda hästi, aina nutsite. Raske haiguse tagajärjel on ta närvid rikutud – see on kõige põhjus.»

«Ah, see haigus! Midagi on tulemas, midagi on tulemas! Ja kuidas ta sinuga, Dunja, rääkis,» ütles ema pelglikult tütrele silma vaadates, et tema mõtteid lugeda, pooleldi juba sellega lohutatud, et Dunja Rodjat kaitseb. Tähendab, Dunja on vennale juba andeks andnud. «Ma olen kindel, et ta homseks ümber mõtleb,» lisas ta juurde, ikka veel sellele mõeldes.

«Aga mina olen päris kindel, et ta homme räägib seda-


192