Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/19

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sugust. Katsusin temaga, aastat neli tagasi, maateadust ja üldist ajalugu läbi võtta; et ma aga ise milleski tugev polnud ja kõlblikud õpperaamatud puudusid, sest mis raamatud meil siis olid… hm! noh, nüüd ei ole enam neid raamatuid… ja nõnda tema õppimine lõppeski. Pärsia Kürosel jäime peatuma. Pärast, kui ta oli juba täiskasvanud, luges teine mõned romaanisisulised raamatud läbi ja hiljuti veel ühe, seda härra Lebezjatnikovi vahetalitusel, nimelt Lewis’i «Füsioloogia» – teate ehk seda? – suure huviga luges ta selle raamatu läbi ja jutustas meilegi sellest. See on kogu ta haridus. Nüüd, armuline härra, pöördun teie poole isikliku eraviisilise küsimusega: kas võib vaene, kuid aus neiu teie arvates ausa tööga palju teenida?… Viitteist kopikatki ei teeni ta päevas, härra, kui ta on aus ja ilma eriliste vaimuanneteta, ja siiski töötagu vahetpidamata! Ja ometi on riiginõunik Klopstock, Ivan Ivanovitš, – olete ehk kuulnud? – mitte ainult poole tosina hollandi särkide õmblemise eest veel tänini võlgu, vaid pealegi ajas ta Sonja solvavalt minema, jalaga vastu maad põrutades ja teda ebaviisakalt nimetades sel ettekäändel, nagu poleks särgikaelus mõõdu järgi õmmeldud ja nagu oleks see viltu. Aga kodus on nälginud lapsed… Kodus on ka Katerina Ivanovna, kes kõnnib käsi murdes mööda tuba, punased laigud palgeil, – nagu see selles haiguses ikka esineb. «Elad armuleivasööjana meie juures, sööd ja jood, kasutad meie peavarju.» Aga mis sa paraku siin sööd ja jood, kui lapsukesedki kolmel päeval leivakoorukest ei näe! Mina lamasin siis… noh, teadagi kuidas!… lamasin joobnuna ja kuulen, kuidas minu Sonja (ta on vaikne, ka hääl on tal tasane… valge peaga, näoke alati kahvatu, kõhn) räägib: «Katerina Ivanovna, kas tõesti pean mina niisuguse asjaga toime saama?» Darja Frantsovna aga, keegi kuritahtlik naisterahvas, kes on ka politseile mitmekordselt tuttav, käis perenaise kaudu kolmel korral juba järele kuulamas. «Aga mis siis,» vastab Katerina Ivanovna pilkavalt, «mida seal hoida? Ennäe mul varandust!» Kuid ärge süüdistage, ärge süüdistage, armuline härra, ärge süüdistage! See polnud mõistusega räägitud, vaid ärrituses, haigelt ja näljaste laste karjumise ajal, pealegi enam haavamiseks kui otseses mõttes öeldud… Sest Katerina Ivanovnal on juba kord niisugune karakter, ja niipea kui lapsed karjuma hakkavad, olgugi nälja pärast, kohe kukub neid peksma. Ja nii kella kuue paiku ma näen: Sonjake tõuseb


19