Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/18

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vanematekodust. Armastas oma meest üliväga, kuid see hakkas kaarte mängima, läks kohtu alla ja nõnda ta surigi. Lõpupoolel mees peksis teda; ja ehkki tema talle seda kunagi andeks pole andnud, mis on mulle täiesti dokumentide järgi teada, siiski mäletab ta teda seniajani pisarsilmil ja hurjutab mind temaga ning ma olen rõõmus, olen väga rõõmus, sest ometi kujutlusiski näeb ta end millalgi õnnelikuna… Ja kolme väikese lapsega jäi ta mehest maha kaugele kolkalinna, kus minagi tol korral olin, ja ta jäi nii lootusetult vaesusse, et kuigi mina paljugi imelikke juhtumusi olen näinud, ometi ei oska ma seda kirjeldadagi. Omaksed loobusid temast. Pealegi oli ta ise uhke, liiga uhke… Siis ep see oligi, armuline härra, kus mina, ka lesk, endal esimesest naisest neljateistkümneaastane tütar, temale oma kätt pakkusin, sest ma ei suutnud niisugust kannatust pealt vaadata. Sellest võite aimata, kui kaugele tema hädad ulatusid, et tema kui haritud ja hästikasvatatud, tuntud perekonnast naine, nõus oli minule mehele tulema. Kuid tuli! Tuli nuttes ja nuuksudes ning käsi murdes! Sest tal polnud kuhugi minna. Kas mõistate, kas te mõistate, armuline härra, mis tähendab, kui pole enam kuhugi minnagi Ei! Seda te veel ei mõista… Ja terve aasta täitsin oma kohuseid vagalt ja pühalt ning ei puudutanud seda (ta osutas sõrmega pooltoobile), sest mul on tunded. Kuid ka sellega ei suutnud ma temale meeltmööda olla, siis kaotasin koha ja mitte oma süü pärast, vaid ametnikkude arvu muutmise tõttu, ning siis puudutasin seda!… Juba saab poolteist aastat tagasi, kui me pärast rändamist ja mitmesuguseid hädasid endid viimaks leidsime sellest suurepärasest ja paljude mälestussammastega kaunistatud pealinnast. Ja siin sain koha… Sain ja kaotasin jällegi. Mõistate? Siin kaotasin juba oma süü läbi, sest mu saatus oli otsustatud… Praegu elame oma perenaise Amalia Fjodorovna Lippewechseli juures toanurgas, millega aga maksame või millest elame – mina ei tea. Peale meie elavad seal veel paljud… Lihtsalt soodom, kõige inetum soodom… hm!… jah… Vahepeal sirgus mu tütreke esimesest abielust, ja mis tema, tütreke, küll kõik oma võõrasema poolt pidi ära kannatama, kui kasvas, sellest ma vaikin. Sest olgugi, et Katerina Ivanovnal on suuremeelsed tunded, kuid ta on kuumavereline ja äge naisterahvas, pragab läbi… Jah! Noh, aga mis sellest meelde tuletada! Kasvatust, nagu isegi mõistate, ei saanud Sonja mingi-


18