gutusega teisele käele üles ajada. Ta vahtis metsiku ja liikumatu pilguga natuke aega tütart, nagu ei tunneks ta teda. Pealegi polnud ta teda veel kunagi niisugustes rõivastes näinud. Äkki tundis ta ära selle alandatud, masendatud, ehitud ja häbeneva neiu, kes vaikselt oma korda ootas, et isaga jumalaga jätta. Surija näkku ilmus lõpmatu kannatuse ilme.
«Sonja! Mu tütar! Anna andeks!» hüüdis ta ja tahtis temale kätt sirutada, kuid kaotas toe ja langes prantsatades otseteed silmili põrandale; kohe tõtati teda üles tõstma, pandi sohvale, kuid ta suri juba. Sonja karjatas nõrgalt, jooksis juurde, võttis ta ümbert kinni ja kivines sellesse sülelusse. Marmeladov suri tütre kätel.
«Sai, mida tahtis!» hüüdis Katerina Ivanovna oma mehe surnukeha nähes. «Noh, mis siis nüüd teha? Millega ma ta maha matan? Ja millega ma neid siin homme toidan?»
Raskolnikov astus Katerina Ivanovna juurde.
«Katerina Ivanovna,» lausus ta, «möödunud nädalal rääkis teie mees mulle kõik oma elust… Uskuge, teist kõneles ta vaimustatud lugupidamisega. Sellest õhtust peale, kui ma teada sain, kui väga ta südamega teie kõigi, eriti aga teie küljes, Katerina Ivanovna, rippus, teid austas ja armastas, hoolimata oma õnnetust nõrkusest, sellest õhtust peale saime sõpradeks… Lubage siis mind nüüd… abiks olla… oma kadunud sõbrale viimse au andmises. Sähke, siin on, ma arvan, kakskümmend rubla, ja kui see võiks teile abiks olla, siis… ma… ühe sõnaga, ma astun veel sisse – ma tulen tingimata… Võib-olla tulen juba homme… Jumalaga!»
Ja ruttu läks ta toast välja, pugedes kiiresti läbi rahvamurru trepile; kuid rahvamurrus põrkas ta äkki kokku Nikodim Fomitšiga, kes õnnetusest oli teada saanud ja isiklikult tahtis korraldusi teha. Politseis toimunud stseenist saadik polnud nad enam kokku saanud, kuid Nikodim Fomitš tundis ta kohe ära.
«Aa, see olete teie?» küsis ta.
«Surnud,» vastas Raskolnikov. «Arst ja vaimulik olid siin, kõik on korras. Ärge vaest naist liiga tülitage, niikuinii on ta tiisikuses. Julgustage teda millegagi; kui võite… Teie olete ju hea inimene, ma tean…» lisas ta naeratades juurde ja vaatas talle otse silma.
«Aga kuidas teie enda veriseks olete teinud,» tähendas Nikodim Fomitš, kes laterna valgusel Raskolnikovi vestil värskeid verelaike tähele pani.
177
