kortsutas kulmu. Politseinik seletas talle, et tallatu jäi rattasse kinni ja teda lohistati tükk maad mööda kivisillutist.
«Imelik, kuidas ta veel meelemärkusele tuli?» sosistas arst tasa Raskolnikovile.
«Mis teie arvate?» küsis see.
«Sureb kohe.»
«Kas tõesti pole mitte mingit lootust?»
«Mitte vähematki! Hingeheitmisel… Pealegi on pea väga hädaohtlikult haavu täis… Hm!… Minugipärast võiks ehk verd lasta… kuid… see on asjatu. Viie või kümne minuti pärast ta sureb.»
«Siis laske juba parem verd!»
«Minugipärast… Muide, ma ütlen teile, sellest ei ole mingit kasu.»
Samas kostsid trepil jälle sammud, rahvahulk valgus kahele poole laiali ja lävele ilmus preester, hall vanamees, kes tuli jumalaarmu andma. Tema kannul sammus tänavalt kaasa tulnud politseinik. Arst loovutas kohe oma koha vaimulikule ja vahetas temaga tähendusrikka pilgu. Raskolnikov palus arsti, et ta vähemalt pisutki ootaks. Arst kehitas õlgu ja jäi paigale.
Kõik taganesid eemale. Pihtimine kestis ainult lühikese aja. Vaevalt sai surija millestki aru; rääkida võis ta aga ainult katkendlikult ja ebaselgete sõnadega. Katerina Ivanovna võttis Liidakese ja toolilt poisi, viis nad nurka ahju juurde ja langes põlvili, lapsi samuti enda ette põlvili seades. Tüdruk ainult värises; poiss aga, kel olid paljad põlved, tõstis taktis kätt, lõi risti ette ja kummardus maani, lüües otsaesist vastu põrandat, mis talle nähtavasti eriti suurt lõbu pakkus. Katerina Ivanovna näris huult ja surus pisaraid tagasi; ka tema palvetas ja kohendas aeg-ajalt lapsel särki seljas; ta oli põlvili seistes lähedalt kummutist rätiku võtnud ja selle tüdruku liiga paljastele õlgadele heitnud. Sisemistest ruumidest hakkasid uudishimulikud jällegi ust avama. Esikus tungles üha tihedam rahvahulk – kogu trepikoja elanikud, kes aga ometigi üle läve ei söandanud astuda. Üksainus küünlajupp valgustas kogu etendust.
Sel silmapilgul puges esikus ruttu rahva vahelt läbi Polenka, kes oli õe järele jooksnud. Jooksu tõttu hingeldades tuli ta uksest sisse, võttis rätiku ümbert, otsis silmadega ema, läks tema juurde ja ütles: «Tuleb! Kohtasin teda tänaval!» Ema vajutas ta põlvili enda kõrvale.
174
