Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/167

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Kas õige minna või mitte?» mõtles Raskolnikov tänavaristil seisatades ja ringi vaadates, nagu ootaks ta kelleltki viimast sõna. Kuid kusagilt ei kajanud midagi vastu; kõik oli tumm ja surnud nagu kivid, mida mööda ta astus, temale surnud, ainult temale… Äkki märkas ta paarisaja sammu kaugusel, tänava lõpus, tihenevas pimeduses rahvasumma, kuulis jutukõma, karjumist… Keset rahvahulka seisis mingisugune sõiduk… Tänaval välgatas tuluke. «Mis see on?» Raskolnikov pöördus paremale poole ja läks rahvahulga sihis edasi. Ta oleks nagu igast asjast püüdnud kinni haarata, naeratas külmalt ja mõtles, see kõik on sellepärast, et politseisse minemise asjus on otsus tehtud ja ta teab kindlasti, et varsti lõpeb kõik.



VII

Keset tänavat seisis tore kaless, mille ette oli rakendatud paar tuliseid halle; sõitjaid ei olnud, kutsar ise oli pukilt maha roninud ja seisis hobuste kõrval, keda valjastest kinni hoiti. Ümberringi tungles palju rahvast, kõige ees olid politseinikud. Ühel neist oli käes latern, millega ta just rataste juurde maha kummardudes midagi valgustas. Kõik rääkisid, karjusid ja ahhetasid, kutsar oli nähtavasti nõutu ja kordas aeg-ajalt üksisõnu: «Missugune õnnetus! Issand, missugune õnnetus!» Raskolnikov puges rahva vahelt läbi, võimalikult lähemale ja nägi viimaks kõigi uudishimu ja rahutuse põhjustajat. Maas lamas just nüüdsama hobuse jalgade all purukstallatud inimene, nähtavasti meelemärkuseta, väga viletsais, kuid «suursuguseis» rõivais, üleni verine. Näolt ja peast voolas verd; nägu oli purustatud, tublisti kriimustatud. Oli näha, et vigastused olid tõsised.

«Heldeke!» rääkis kutsar. «Kus sa siin vaatad! Kui ma oleksin kihutanud või kui ma poleks teda hüüdnud, aga ma ei sõitnud ju kiiresti, vaid tasa. Kõik nägid: loom komistab neljal jalal, miks siis mitte inimene kahel. Teadagi, joobnu küünalt ju põlema ei pane!… Näen, läheb teine üle tänava, tuigub, vaevalt seisab jalul, – hüüdsin korra, teise, kolmandat korda ja peatasin ka hobused; aga tema kukkus otseteed neile jalgade alla!… Kas õige meelega või oli ta tõepoolest nii purjus… Hobused on noored, kartlikud, – tõmbasid, aga tema karjatas – nemad veel enam… ja oligi õnnetus käes.»


167