korterit üürida. Ja hakkas kella kõlistama, peaaegu et oleks teise katki rebinud. Ütleb, et lähme politseisse, seal tõendab kõik. Tuli meile veel kaela!»
Kojamees silmitses kaheldes ja kulmu kortsutades Raskolnikovi.
«Aga kes teie siis olete?» hüüdis ta ähvardavalt.
«Mina olen Rodion Romanõtš Raskolnikov, endine üliõpilane, elan siin lähedal, põiktänavas, Schilli majas, korter number neliteist. Küsi kojamehelt… tema teab.» Seda kõike rääkis Raskolnikov kuidagi loiult ja mõtlikult, kellegi poole otseselt pöördumata, ainiti silmitsedes pimenenud tänavat.
«Milleks te korterisse tulite?»
«Vaatama.»
«Mis seal vaadata?»
«Aga kui kinni võtta ja politseisse viia?» segas äkki üks kodanik vahele ja jäi vait.
Raskolnikov vaatas üle õla kõõrdi tema poole, silmitses tähelepanelikult ja ütles siis niisama vaikselt ja loiult:
«Lähme!»
«Noh viime ta siis ära!» oli julgust saanud kodanik nõus. «Milleks ta läks sinna, temal on midagi peas, eks?»
«Purjus või ka mitte purjus, jumal neid teab,» pomises tööline.
«Mis teil vaja on?» hüüdis jällegi kojamees, kes juba tõsiselt hakkas vihaseks saama. «Mis sa tükid siia?»
«Jaoskond ajab hirmu peale, mis?» ütles Raskolnikov pilkavalt.
«Mis hirmu? Mis sa norid veel?»
«Kaabakas!» hüüdis naine.
«Mis tühja temaga arutada,» hüüdis teine kojamees, suurt kasvu mees, mantlihõlmad lahti ja võtmed vööl. «Kasi minema… Päris kaabakas kohe… Kasi minema!»
Ja Raskolnikovi õlast kinni haarates viskas ta tema tänavale. See pidi kukerpalli lendama, kuid jäi jalule, ajas enda sirgu, vaatas vaikides kõiki ja läks edasi.
«Veider inimene!» lausus tööline.
«Inimesed on tänapäev veidraks läinud,» ütles naine.
«Aga ometi oleks võinud teise politseisse viia,» lisas kodanik juurde.
«Milleks jännata,» otsustas suur kojamees. «Nii see on – kaabakas! Teadagi, ise kipub, aga hakkad kord jändama, ei saa enam lahti… Teame seda asja!»
166
