Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/164

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

jad seinad, mitte mingit mööblit; kuidagi imelik! Ta läks akna juurde ja istus aknalauale.

Siin töötasid ainult kaks töölist; mõlemad olid noored mehed, kuid üks oli teisest tunduvalt noorem. Nad kleepisid seintele uusi tapeete: endiste kollaste, määrdunute ja kulunute asemele valged, lillade lillekestega. Millegipärast ei meeldinud see Raskolnikovile sugugi; ta silmitses uusi tapeete vaenulikult, nagu oleks tal kahju, et kõik on nõnda muutunud.

Töölisi oli nähtavasti miski kinni pidanud ja nüüd ajasid nad kiiruga paberit rulli ning asusid koju minema. Raskolnikovi ilmumine ei köitnud peaaegu sugugi nende tähelepanu. Nad rääkisid isekeskis. Raskolnikov pani käed risti ja jäi kuulama.

«Tuleb teine hommikul õige vara minu juurde,» rääkis vanem nooremale, «on end üles mukkinud. Ütlen talle, et mis sa minu ees edvistad? Tema vastab: «Tänasest päevast peale, Tiit Vassiljitš, tahan ma täiesti teie meelevallas seista.» Vaat kuidas asjad on! Ja kuidas on end ehtesse pannud! Moeleht, lihtsalt moeleht!»

«Mis asi see moeleht on, onu?» küsis noor. Nähtavasti oli ta «onu» juures õppimas.

«Moeleht, see on… niisugused värvitud pildid, meie rätsepad saavad neid igal laupäeval postiga väljamaalt, selleks, tähendab, et kuidas peavad nii mehed kui ka naised ennast riidesse panema. Tähendab – joonistus. Mehed maalitakse ikka enamasti saterkuues, mis naistesse puutub, siis, mu sõber, on seal niisugused suflöörid, et anna mulle nende eest kas või kõik, mis sul on, ikkagi on vähe.»

«Mida siin Piiteris küll kõik ära ei ole!» hüüdis noorem vaimustuses. «Peale isa ja ema on kõik olemas!»

«Peale selle, jah, on siin kõike,» otsustas vanem õpetlikult.

Raskolnikov tõusis ja läks teise tuppa, kus enne seisid voodid, kummut ja kirst; mööblita tundus see tuba väga väike. Tapeet oli ikka veel endine; nurgas oli tapeedil selgesti näha paik, kus varemini seisis ikoonide kapp. Raskolnikov vaatas veidi ringi ja tuli siis akna juurde tagasi. Vanem tööline heitis talle kõõrdpilgu.

«Mida teil vaja on?» küsis ta äkki tema poole pöördudes.

Vastuse asemel tõusis Raskolnikov aknalaualt ja läks esikusse, võttis kella käepidemest kinni ja tõmbas. See-


164