nägu ja punakad aukus silmad. Naine vahtis Raskolnikovile otse silma, kuid nähtavasti ei näinud ta midagi ega suutnud üht asja teisest eraldada. Äkki toetas ta parema käe küünarnuki käsipuule, tõstis parema jala üle käsipuu, seejärel ka vasema, ja hüppas kanalisse. Mudane vesi lõi lainetama ja neelas silmapilguks oma ohvri, kuid üürikese aja pärast kerkis uppuja pinnale ja ujus veevoolus allapoole, pea ja jalad vees, selg ülespoole, kehast eemale hoidev ja õhku täis seelik padjana vee peal.
«Uppunud! Uppunud!» karjusid kümned hääled; inimesed jooksid kokku, mõlemad kaldapealsed said pealtvaatajaid täis; sillale, Raskolnikovi ümber, kogunes rahvasumm, teda tagant lükates ja surudes.
«Heldeke, see on ju meie Afrossinjake!» kostis kusagilt lähedalt kaeblik naisehääl. «Jumala pärast, päästke! Kallid inimesed, tõmmake välja!»
«Lootsikut! Lootsikut!» karjuti rahva seast.
Kuid lootsikut polnud enam vaja: politseinik jooksis mööda trepiastmeid alla vee juurde, heitis sineli seljast, saapad jalast ja kargas vette. Tööd oli vähe: vesi viis uppunu paari sammu kauguselt trepiastmeist mööda, politseinik võttis parema käega tal rõivastest kinni, vasakuga aga jõudis kinni haarata ridvast, mille teine politseinik oli talle ulatanud, ja nõnda tõmmati naine kohe välja. Ta pandi trepi graniitplaadile. Varsti tuli ta meelemärkusele, ajas end üles, tõusis istukile ja hakkas aevastama ning puristama, kätega mõttetult märgi rõivaid hõõrudes. Ta ei lausunud sõnagi.
«Kuri kiusab teda, kui ta viina on võtnud,» ulgus endine naisehääl juba Afrossinja kõrval, «hiljuti tahtis end üles puua, nööri otsast võeti teine maha. Ma jooksin poodi, jätsin plika tema järele valvama – ja juba oligi õnnetus käes! See on naabrinaisuke, meie naabrinaisuke, elame kõrvuti, teine maja servalt, siinsamas lähedal…»
Rahvas läks laiali, politseinikud olid ametis veel uppujaga, keegi hüüdis midagi jaoskonna kohta… Raskolnikov vaatas seda kõike imeliku ükskõiksuse ja osavõtmatuse tundega. Tal hakkas vastik. «Ei, see on jälk… vesi… ei maksa,» pomises ta endamisi. «Midagi ei tule,» lisas ta juurde, «pole tarvis oodata. Mis see politseijaoskond ometi… Aga miks ei ole Zametov jaoskonnas? Nende asutus avatakse ju kell kümme…» Ta pööras selja käsipuude poole ja vaatas ringi.
162
