gal mõttes. Ootamatult pööras Raskolnikov kõik tema mõtted teatud punkti kohta pahupidi ja tema arvamus omandas lõpliku vormi.
«Ilja Petrovitš on puupea!» otsustas ta lõplikult.
Niipea kui Raskolnikov välisukse avas, põrkas ta trepil äkki Razumihhiniga kokku. Kumbki ei pannud isegi sammu maa pealt teineteist tähele, nii et nad peaaegu kokku põrkasid. Natuke aega mõõtsid nad teineteist pilkudega. Razumihhin oli väga imestunud, kuid äkki välgatas viha, päris tõeline viha välgatas ähvardavalt tema silmis.
«Või siin oled sa!» hüüdis ta täiest kõrist. «Asemelt jooksid ära! Aga mina otsisin sohva altki! Mindi isegi pööningule vaatama! Nastasja pidi sinu pärast peaaegu naha peale saama… Aga tema on siin! Rodjake! Mis see tähendab? Räägi tõtt! Tunnista üles! Kas kuuled!»
«See tähendab, et mul on teist surmani villand ja ma tahan üksi olla,» vastas Raskolnikov rahulikult.
«Üksi? Kui veel ei suuda käiagi, kui nägu alles kahvatu nagu lõuend ja hingeldad! Loll!… Mis sa tegid «Kristallpalees»? Tunnista üles jalamaid!»
«Lase mind minna!» ütles Raskolnikov ja tahtis mööda minna. See ajas juba Razumihhini hinge täis: tugevasti haaras ta Raskolnikovil õlast kinni.
«Sind minna lasta? Sina julged öelda «lase mind minna»? Tead sa, mis ma sinuga praegu teen? Võtan kinni, seon kimpu ja viin kaenla all koju, luku taha!»
«Kuule, Razumihhin,» lausus Raskolnikov tasa ja nähtavasti üsna rahulikult, «kas sa siis tõesti ei näe, et ma sinu heategusid ei taha? Ja mis lõbu see sulle pakub head teha neile, kes selle peale… sülgavad? Lõpuks, neile, kel seda raske on välja kannatada? Noh, milleks sa mind üles otsisid, kui ma alles haigeks jäin? Võib-olla oleksin ma heameelega surnud! Noh, kas tõesti pole ma täna veel küllalt näidanud, et sa mind piinad, et sa mind… oled ära tüüdanud! On ka inimesel himu teist piinata! Usu mind, see häirib tõsiselt minu tervekssaamist, sest see ärritab mind vahetpidamata! Eile läks ju Zossimov minema, et mind mitte ärritada. Jäta ka sina mind, jumala pärast, rahule! Ja mis õigusega sa mind väevõimuga kinni hoiad? Kas sa tõesti ei näe, et ma olen praegu täie aru juures, kui räägin? Mismoodi, ütle mulle, mismoodi peaksin ma sind lõppude lõpuks paluma, et sa mind rahule jätaksid ja heategemise lõpetaksid? Las ma olla täna-
159
