Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/158

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tama, ilma midagi ütlemata; nõnda kestis see umbes pool minutit; tema teadis, mis ta tegi, aga ei suutnud end tagasi hoida. Hirmus sõna kargles tema huulil nagu tookord riiv uksel: just praegu on teine pudenemas; just praegu tahaks pillata, just praegu välja rääkida!

«Aga mis siis, kui mina see olingi, kes vanaeide ja Lizaveta tappis?» lausus ta äkki ja – tuli meelemõistusele.

Zametov vaatas talle metsikul pilgul otsa ja läks näost valgeks kui laudlina. Naeratus kiskus ta näo viltu.

«On see siis võimalik?» lausus ta vaevukuuldavalt.

Raskolnikov heitis talle tigeda pilgu.

«Tunnistage, et te juba uskusite?… Eks? Eks ju?»

«Sugugi mitte! Ma ei usu praegu rohkem kui kunagi varem!» hüüdis Zametov ruttu.

«Sisse kukkusid! Ometi viimaks! Värvuke on peos! Tähendab, enne uskusite siis, kui te nüüd «ei usu rohkem kui kunagi varem»?»

«Ei sugugi mitte!» hüüdis Zametov ilmse hämminguga. «Selleks te siis hirmutasitegi mind, et sinnamaale viia?»

«Siis teie ei usu? Aga millest te tol korral rääkima hakkasite, kui ma jaoskonnast välja tulin? Milleks porutšik Püssirohi mind pärast minestust üle kuulas? Kuule, sina!» hüüdis ta kelnerile, tõusis toolilt ja võttis mütsi. «Palju mul tuleb?»

«Kõigega kokku kolmkümmend kopikat,» vastas kelner juurde joostes.

«Siin on sulle kakskümmend kopikat veel viinarahaks. Näe, kui palju raha!» sirutas ta oma väriseva käe koos paberrahaga Zametovi poole, punased, sinised, kakskümmend viis rubla. «Kust? Aga kust ilmusid uued riided? Te ju teate, kopikatki ei olnud? Perenaise olete muidugi juba üle kuulanud?… Noh, aitab! Assez causé![1] Nägemiseni… kõige meelepärasema jällenägemiseni.»

Värisedes mingisuguse metsiku hüsteerilise tundmuse tõttu, astus ta välja – süngena ja väga väsinuna, kuid selles tundmuses oli osa väljakannatamatut naudingut. Ta nägu oli moondunud nagu pärast mõnd tõvehoogu. Väsimus kasvas kiiresti. Pärast esimest ärritust oli ta tundnud jõu juurdevoolu, mis aga samuti ruttu vaibus, niipea kui tundmus nõrgenes.

Zametov aga, kes jäi üksi, istus veel kaua samal pai-

  1. Küllalt lobisemisest (pr. k.).

158