kes teda sellepärast alatuks nimetab,» lisas ta veidi aja pärast juurde.
Ta jõudis teise tänavasse. «Aa! «Kristallpalee»! Razumihhin rääkis ennist «Kristallpaleest». Kuid mida tahtsin siis mina? Ah jaa, lugeda!… Zossimov ütles, et tema on ajalehest lugenud…»
«Kas lehti on?» küsis ta väga ruumikasse ja isegi puhtasse trahterisse astudes, kus oli mitu tuba, kõik aga kaunis tühjad. Paar inimest jõid teed ja ühes kaugemas toas istus grupp mehi, vist neljakesi, juues vahuviina. Raskolnikovile näis, et nende seas on ka Zametov. Siiski, kauguse tõttu ei seletanud ta silmad hästi.
«Olgu!» mõtles ta.
«Viina soovite?» küsis kelner.
«Anna teed. Ja too mulle lehti, vanu, nii viis päeva tagasi, järgemööda, ja ma annan sulle jootraha.»
«Kuulan. Siin on tänased. Soovite ka viina?»
Ilmusid vanad ajalehed ja tee. Raskolnikov istus ja hakkas otsima: «Izler… Izler… Atsteegid… Atsteegid… Izler… Bartola… Massimo… Atsteegid… Izler… Ptüi, kurat! Aa-a! Õnnetused ja kuritööd: kukkus trepist alla… viin ajas inimese põhja… tulekahju Liival… tulekahju Peterburi poolel… veel tulekahju Peterburi poolel… Izler… Izler… Izler… Izler… Massimo… Ah näe…»
Viimaks ometi ta leidis, mida otsis, ja hakkas lugema; read karglesid tal silmade ees, kuid ometi luges ta terve «teate» läbi ja hakkas ahnelt otsima uusi andmeid hilisemais numbreis. Ajalehti sirvides ta käed värisesid kärsitusest. Äkki istus keegi tema kõrvale laua äärde. Ta tõstis silmad – Zametov, sama Zametov ja samal kujul nagu tolgi korral, sõrmustega, kettidega, lauk mustades võitud juustes; tal oli seljas elegantne vest ja pisut kulunud kuub ning võidunud pesu. Ta oli lõbus, vähemalt naeratas ta väga rõõmsalt ja heasüdamlikult. Tema tõmmu nägu pisut punetas joodud vahuveinist.
«Kuidas? Teie siin?» alustas ta kaheldes ja niisugusel toonil, nagu oleksid nad terve igaviku tuttavad. «Alles eile rääkis mulle Razumihhin, et te olete ikka veel meelemärkuseta. Kui imelik! Aga mina käisin teil…»
Raskolnikov teadis, et Zametov tema juurde tuleb. Ta pani ajalehed kõrvale ja pöördus Zametovi poole. Ta huulil oli muie ja selles väljendus mingisugune uus, närviline kärsitus.
152
