Neiu naeratas; meelitus meeldis talle väga.
«Teie ise olete ka ülikena,» ütles ta.
«Kui kõhn!» tähendas keegi teine naine bassihäälega. «Olete haigemajast tulnud või?»
«Näivad kui kindrali tütred, aga kõigil nösininad,» pistis äkki vahele keegi lõbusas tujus mees, kes parajasti juurde astus, kuuehõlmad lahti ja nägu kavalalt naerul. «On alles lõbu!»
«Oled tulnud, siis mine mööda!»
«Lähen! Mesimagus!»
Ja mees läks ülepeakaela alla.
Raskolnikov liikus edasi.
«Kuulge, härra!» hüüdis neiu talle järele.
«Mis on?»
Neiu kohmetus.
«Armuline härra, ma olen alati valmis rõõmuga teie seltsis elutunde jagama, aga praegu ei leia ma teie juures kuidagi julgust. Kena kavaler, kinkige mulle kuus kopikat märjukese jaoks.»
Raskolnikov võttis taskust, mis pihku hakkas: kolm viielist.
«Ah, kui helde isand!»
«Mis su nimi on?»
«Küsige Duklidat.»
«Ei tõepoolest, mis see siis on?» tähendas äkki keegi naiste hulgast, vangutades Duklida poole pead. «Mina küll ei mõista, kuidas võib nõnda paluda! Ma langeksin juba ainult häbi pärast maa alla…»
Raskolnikov vaatas uudishimulikult rääkijat. See oli rõugearmilise näoga tüdruk, aastat kolmkümmend vana, üleni siniseid laike täis, ülahuul pondunud. Ta rääkis rahulikult ja tõsiselt, mõistes teise tegu hukka.
«Kust küll,» mõtles Raskolnikov edasi minnes, «kust küll ma lugesin surmamõistetust, kes tund aega enne surma räägib või mõtleb, et kui temal tuleks elada kuskil kõrgel kaljul, nii kitsal pinnal, et ruumi leiduks ainult kahele jalale, kuna aga ümberringi oleksid kuristikud, ookean, igavene pimedus, igavene üksindus ja igavene torm, – ja kui selline olukord kestaks kogu elu, tuhat aastat, terve igavik, – siis oleks ikkagi parem nõnda elada kui kohe surra! Ainult elada, elada, elada! Ükskõik kuidas elada, ainult – elada! Missugune tõde! Issand, missugune tõde! Inimene on alatu!… Ja alatu on see,
151
