«Noh, see võrukael peab küll osav ja vilunud olema! Milline julgus! Milline meelekindlus!»
«See’p see ongi, et seda pole!» sõnas Razumihhin vahele. «Seesama ongi, mis teid kõiki teelt metsa viib. Mina aga ütlen – osavusetu, vilumatu, ja vist oli see esimene samm! Katsu seostada omavahel sooritatud tegu ja osavat võrukaela ning kohe tundub see ebatõenäolisena. Kujuta aga vilumatut ja kohe selgub, et ainult juhus oli see, mis ta hädast päästis; sest millega ei tule küll juhus toime! Armas aeg! Ta võib-olla ei suutnudki takistusi ette näha! Ja kuidas ajab veel asja! Võtab kümne- ja kahekümnerublaseid esemeid, topib nendega taskud täis, sorib vanaeide kasti kallal, narudes, aga kummutis, ülemises sahtlis, karbis, leiti ainult sularaha umbes poolteist tuhat, paberid veel peale selle! Puhtaks röövida ei osanud, oskas ainult tappa! Esimene samm, ütlen ma, esimene samm; kaotas pea! Ja lipsas välja mitte kavatsetult, vaid juhuse tõttu!»
«See käib nähtavasti ametnikulesest vanaeide hiljutise tapmise kohta?» segas Pjotr Petrovitš end jutu hulka, pöördudes Zossimovi poole, kuna ta ise juba kübarat ja kindaid käes hoides seisis ja enne minekut veel mõne targa sõna tahtis pillata. Nähtavasti muretses ta hea mulje eest ja auahnus sai võitu mõistlikkusest.
«Jah. Olete juba kuulnud?»
«Muidugi, naabruses…»
«Teate ehk üksikasju?»
«Ei või just öelda; kuid mind huvitab see teine asjaolu, nii-öelda kogu see küsimus. Ma ei räägi enam sellest, et viimase viie aasta jooksul kuritööd alamates kihtides on kasvanud; ei räägi ka sagedastest röövimistest ja põletamistest; kõige imelikum tundub mulle see, et kuritööd kasvavad ka kõrgemais kihtides, nii-öelda paralleelselt. Ma kuulsin, et kuskil on endine üliõpilane maanteel posti puhtaks röövinud; teises kohas on seltskondliku positsiooni poolest silmapaistvad isikud valeraha valmistanud; Moskvas püüti terve salkkond inimesi kinni, kes võltsisid viimase laenuloterii võidupileteid – ja üks peaosanikest oli üldajaloo lektor; välismaal tapeti meie sekretär, põhjuseks oli raha ja mõistatuslikud asjaolud… Ja kui nüüd ka see liigkasuvõtja vanaeit on mõne kõrgema seltskonnaliikme poolt tapetud, sest ega siis ometi harimata inimesed kuldasju pandiks vii, siis millega küll seletada seda meie ühiskonna tsiviliseeritud osa üleannetust?»
144
