üsna lühikese aja peale… Ma otsisingi juba päris, see tähendab meie tulevase korteri valmis,» pöördus ta Raskolnikovi poole, «praegu remonditakse seda; seni ajan ka ise numbritoaga läbi, paar sammu maad siit eemal, proua Lippewechseli juures, ühe oma noore sõbra, Andrei Semjonõtš Lebezjatnikovi korteris; tema’p see mulle Bakalejevi maja juhataski…»
«Lebezjatnikovi juures?» lausus Raskolnikov pikkamisi, nagu midagi meelde tuletades.
«Jah, Andrei Semjonõtš Lebezjatnikov, teenib ministeeriumis. Tunnete teda?»
«Jah… ei…» vastas Raskolnikov.
«Vabandage, mulle näis see nõnda teie küsimuse tõttu. Mina olin millalgi tema eestkostja… väga armas noormees… ja peab silmas… Mina aga armastan noori: nende kaudu saab teada, mis on maailmas uut.» Pjotr Petrovitš laskis lootusrikka pilgu kõigil toasviibijatel ringi käia.
«See tähendab – mis suhtes?» küsis Razumihhin.
«Kõige tõsisemas suhtes, nii-öelda asjade seisu suhtes,» ütles Pjotr Petrovitš, nagu oleks see küsimus teda rõõmustanud. «Vaadake, mina pole juba enam kümnel aastal Peterburis käinud. Kõik meie uudised, reformid, ideed, need on meid puudutanud ka provintsis; kuid et selgemini näha, et kõike näha, peab olema Peterburis. Noh, ja minu arvamus on nimelt niisugune, et kõige rohkem paned tähele ja kuuled just meie noorpõlve vaadeldes. Pean tunnistama, et tundsin rõõmu…»
«Mille üle nimelt?»
«Teie küsimus on väga avar. Ma võin eksida, kuid mulle näib, et leian selgema vaate, enam nii-öelda kriitikat, enam asjalikkust…»
«See on tõsi,» lausus Zossimov läbi hammaste.
«Luiskad, asjalikkust ei ole,» haaras Razumihhin sõnast kinni. «Asjalikkus omandatakse vaevaga, iseenesest ta taevast maha ei lenda. Kuid meid on juba kakssada aastat asjalikkusest võõrutatud… Ideed ehk liiguvadki,» pöördus ta Pjotr Petrovitši poole, «ka tahtmine head teha on olemas, kuigi see on lapsik; leidub isegi ausust, hoolimata sellest, et kokku on voolanud musttuhat kelmi, kuid asjalikkust ei ole ometi mitte! Asjalikkus käib säärsaabastes. »
«Mina ei ole teiega nõus,» vastas Pjotr Petrovitš ilmse heameelega. «Muidugi, satutakse liialt hoogu, tuleb ette
141
