Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/14

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

veel kuidagi ees ja sellega panigi ta hõlmad kinni, et nähtavasti viisakusest mitte loobuda. Nankingvesti alt paistis kortsunud, määrdunud ja plekke täistilgutatud manisk. Nägu oli ametniku viisil puhtaks aetud, kuid nähtavasti ammugi, sest et tärkama lõi juba tihe sinakas harjas. Ka tema liigutustes meenutas miski tõepoolest soliidset ametnikku. Kuid ta oli rahutu, sasis juukseid ja toetas aeg-ajalt murelikult mõlema käega pead, asetades auklikud küünarnukid ligedale ja kleepuvale lauale. Viimaks vaatas ta Raskolnikovile otse silma ja ütles valjult ning kindlalt:

«Kas tohiksin, armuline härra, teie poole pöörduda viisaka jutuga? Kuigi teil ei ole mõjuvat välimust, tunnen ma oma kogemuste põhjal, et te olete haritud ja joomises harjumatu inimene. Olen alati südamlikkude tundmustega ühendatud haridusest lugu pidanud ja peale selle olen titulaarnõunik. Marmeladov – niisugune on mu liignimi; titulaarnõunik. Tohiksin ehk teada – kas te olete teeninud?»

«Ei, õpin,» vastas noormees, imestades erilise keeruka kõneviisi kui ka selle üle, et nii otseteed, suisa tema poole pöörduti. Hoolimata hiljutisest hetkelisest soovist ükskõik missuguste inimeste seltsi leida, tabas teda äkki esimese temale määratud sõna juures harilik ebameeldiv ärritav vastikustunne iga võõra vastu, kes temasse puutus või tahtis puutuda.

«Tähendab, üliõpilane või endine üliõpilane!» hüüdis ametnik. «Seda ma arvasingi! Kogemused, armuline härra, sagedased kogemused!» Ja kiituse märgiks pani ta sõrme otsaette. «Olite üliõpilane või andusite teaduslikule uurimisele! Lubage…» Ta tõusis üles, vaarus, võttis oma klaasi ja istus noormehe juurde, pisut viltu tema ette. Ta oli purjus, kuid rääkis ladusalt, ainult harva paiguti pisut kõrvale kaldudes ja kõnet venitades. Ta sööstis Raskolnikovi kallale mingisuguse aplusega, nagu poleks ka tema terve kuu jooksul mitte kellegagi rääkinud.

«Armuline härra,» alustas ta peaaegu pidulikult, «vaesus pole pahe, see on tõsi. Tean, ka joomine pole voorus – ja seda hullem. Kuid kerjakott, armuline härra, kerjakott – see on pahe. Vaesuses säilitate veel oma loomulikkude tundmuste suursugususe, kerjakotti kandes aga ei säilita keegi seda kunagi. Kerjakoti tõttu ei aeta kepiga, vaid pühitakse luuaga inimeste seltsist välja, et oleks veel teotavam; ja see ongi õige, sest kerjakotti kan-


14