ja sugemata kuju vaatlema, kes omakorda talle häbematult ja küsivalt otseteed silma vahtis, ilma et ennast oleks liigutanud. Pinev vaikimine kestis ehk minuti, kuna lõpuks, nagu oodata oligi, tekkis väike dekoratsioonide vahetus. Mõningate, võib-olla isegi vägagi valusate kogemuste põhjal nähtavasti mõistes, et liigse valjusega siin «merekajutis» mitte kui midagi ei saavuta, muutus sisseastunud härra pisut nagu järeleandlikumaks ja lausus viisakalt, kuigi mitte ilma valjuseta, pöördudes Zossimovi poole ja iga sõna oma küsimuses selgelt toonitades:
«Rodion Romanõtš Raskolnikov, härra üliõpilane või endine üliõpilane?»
Zossimov liigutas end pikkamisi ja oleks ehk vastanud, kui mitte Razumihhin, kelle poole sugugi ei pöördutud, temast silmapilk poleks ette jõudnud.
«Seal ta lamab sohval! Aga mis teil siis vaja on?»
See familiaarne «aga mis teil siis vaja on?» rabas albi härra kohe jalust; ta pidi peaaegu juba Razumihhini poole pöörduma, kuid suutis end vaevaga õigel ajal tagasi hoida ning pöördus jällegi Zossimovi poole.
«Siin on Raskolnikov,» pomises Zossimov, noogutades peaga haige poole, mispeale ta haigutas ja kuidagi ebaharilikult oma suu laiali käristas ning ebaharilikult kaua ka lahti hoidis. Siis pistis ta käe pikkamisi vestitaskusse, võttis sealt päratu suure kahekordsete kapslitega kuldkella välja, tegi selle lahti, vaatas ja pani kella niisama aeglaselt ja laisalt jälle taskusse tagasi.
Raskolnikov ise lamas kogu selle aja vaikides selili ja vahtis, kuigi ilma mingi mõtteta, tungivalt sisseastujat. Tema nägu, mis oli nüüd teda huvitavalt tapeedilillelt kõrvale pöördunud, oli väga kahvatu ja väljendas erakordset kannatust, nagu oleks ta just hiljuti üle elanud piinava lõikuse või nagu oleks teda just praegu piinakambrist lahti päästetud. Kuid sisseastunud härra hakkas vähehaaval ikka enam ja enam tema tähelepanu äratama, pärast ilmus kahtlus, siis usaldamatus ja isegi nagu kartus. Ent kui Zossimov tema poole näidates lausus: «Siin on Raskolnikov,» ajas ta enda äkki ruttu, nagu karates, üles, tõusis asemel istukile ja ütles peaaegu väljakutsuva, kuid katkendliku ja nõrga häälega:
«Jah, mina olen Raskolnikov! Mis teil vaja on?»
Külaline vaatas tähelepanelikult ja ütles siis mõjukalt:
«Pjotr Petrovitš Lužin. Olen täies lootuses, et minu nimi teile mitte enam päris võõras ei ole.»
137
