ja tema sõimas meid ka, sest et meie Mitreiga olime keset teed pikali maas. Mina võtsin Mitkal karvust kinni, panin ta maha ja hakkasin teda tümitama, aga Mitka ka, minu all, võttis mul juustest kinni ja hakkas mind omakorda tümitama, aga seda ei teinud me mitte viha pärast, vaid täiest armastusest, hullates. Pärast sai Mitka lahti ja pistis tänavale ning pani punuma, mina talle järele, kuid ei saanud teda kätte ja tulin üksi korterisse tagasi, – sest oli ju tarvis ära koristada. Hakkasin koristama ja ootasin Mitreid, ehk tuleb. Ja kojas, ukse juures, vaheseina taga nurgas astusin karbi peale. Vaatan, midagi on põrandal maas, paberisse mässitud. Võtsin paberi ära, näen, niisukesed pisitillukesed konksukesed, need konksukesed võtsime küljest ära, – karbis olid aga kõrvarõngad…»»
«Ukse taga? Ukse taga põrandal? Ukse taga?» hüüdis Raskolnikov äkki ja vaatas segasel hirmunud pilgul Razumihhinile otsa ning ajas enda asemel üles, toetudes käega sohvale.
«Jah… Aga mis siis? Mis sinuga on? Miks sa nõnda?» Razumihhin tõusis istmelt.
«Ei midagi…» vastas Raskolnikov vaevaltkuuldavalt, langedes jällegi padjale ja pöördudes näoga seina poole. Kõik vaikisid üürikeseks.
«Jäi tukkuma, unisest peast nähtavasti,» lausus viimaks Razumihhin, vaadates küsivalt Zossimovile otsa. See raputas kergelt pead.
«Noh, räägi edasi,» ütles Zossimov. «Mis edasi sai?»
«Mis veel edasi sai? Niipea kui ta kõrvarõngaid nägi, unustas ta silmapilk Mitka ja korteri, võttis mütsi ja jooksis Duškini juurde, ja nagu teada, sai temalt rubla, kuna ta temale valetas, et leidnud kõnniteelt, ning hakkas kohe purjutama. Tapmise kohta kinnitab ta aga endiselt: «Ei ole aimu, ei ole kuulnud, alles kolmandal päeval kuulsin.» – «Miks sa siiamaani ei ilmunud?» – «Kartsin.» – «Miks sa tahtsid enda üles puua?» – «Mõtte pärast.» – «Mis mõtte pärast?» – «Et mõistetakse süüdi.» Siin on kogu see lugu. Mis sa nüüd arvad, mis nad siit on saavutanud?»
«Mis seal ikka arvata, jäljed on olemas, ometi mingisugusedki jäljed. Fakt. Ega ometi su värvijat pea vabaks laskma!»
«Nemad on ta otseteed tapjate nimekirja pannud! Nemad ei kahtle enam milleski.»
«Lobised tühja ja ärritud. Noh, aga kõrvarõngad? Näed
133
