Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/131

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tema õde Lizaveta Ivanovna tapetud kirvega ära, aga meie tundsime neid ning mul tekkis kõrvarõngaste asjus kahtlus, sest meil oli teada, et kadunu andis asjade eest raha. Läksin nende majja ja hakkasin ettevaatlikult, tasahilju, omapead kuulama, küsisin kõigepealt: kas Mikolai on siin? Mitrei rääkis, et Mikolai on pummeldama kukkunud, tulnud alles valgehakul purjuspäi koju, kodus oli kümmekond minutit ja läks jällegi, Mitrei pole teda peale seda enam näinud ja lõpetab üksi tööd. Töö on neil ühe trepi peal tapetutega, teisel korrusel. Kui meie seda kuulsime, ei avaldanud me kellelegi midagi, – seda räägib ikka Duškin – aga tapmise kohta kuulsime kõik, mis võimalik, ja pöördusime koju tagasi oma endise kahtlusega. Aga täna hommikul kell kaheksa, – tähendab, kolmandal päeval, mõistad? – näen, minu uksest astub sisse Mikolai, mitte just kaine, mitte ka väga purjus, aga juttu ikka taipab veel. Istus pingile, vaikib. Peale tema oli kõrtsis ainult üks võõras mees, ja seegi magas pingi peal nagu tuttav, ning kaks meie poissi. «Kas Mitreid oled näinud?» – «Ei,» vastas teine, «pole näinud.» – «Kas ta siin pole käinud?» – «Ei ole käinud,» räägib teine, «tunaeilsest saadik.» – «Aga kus sa ööd olid?» – «Liival,» räägib teine, «kolomenkalaste juures.» – «Aga kust sa tol korral,» küsin mina, «kõrvarõngad said?» – «Kõnniteelt leidsin,» ja räägib teine seda nõnda, nagu poleks see sedamoodi, ega vaata silma. «Kas oled kuulnud,» räägin mina, «mis samal õhtul samal kellaajal seal trepi peal toimus?» – «Ei,» ütleb, «ei ole kuulnud.» Aga ise kuulab, silmad pärani, ja läks teine äkki näost valgeks nagu kriit. Mina jutustan talle seda, vaatan, tema võtab mütsi ja hakkab pingilt üles tõusma. Siin tahtsingi teda kinni pidada. «Oota nüüd, Mikolai,» räägin talle, «ehk jooksid midagi?» Ise pilgutasin poisile silma, et ta hoiaks ukse kinni, ja läksin leti tagant välja: kui pistis teine minu eest punuma, ja tänavale, ja joostes nurga taha, – ja oligi silmist läinud. Siin pääsesin oma kahtlusest, sest see on tema patt, niikuinii…»

«Muidugi,» lausus Zossimov.

«Pean’d, oota lõpp ära! Mõistagi pistsid teised kõigest väest Mikolaid otsima. Duškin võeti kinni ja otsiti läbi, Mitrei samuti; puistati läbi ka kolomenkalased, – äkki tunaeile tõid Mikolai enda; ta tabati -a väravate juures võõrastemajas. Tuli teine sinna, võttis kaelast hõberisti ja palus selle eest klaas viina. Anti. Mõni minut pärast seda


131