kuidas tuleb õigetele jälgedele jõuda… «Meil on nõnda-öelda faktid!» Kuid faktid pole veel kõik, vähemalt pool asjalugu peitub selles, kuidas oskad faktidega ümber käia!»
«Kas sina oskad faktidega ümber käia?»
«Ei või ju ometi vaikida, kui tunned, käega katsudes tunned, et võiks asjas abiks olla, kui… Oh!… Tead sa seda lugu üksikasjalikumalt?»
«Ootan, et sa värvijast räägiksid.»
«Ah, pagan küll! Noh, kuula siis: just kolmanda päeva hommikul pärast tapmist, kui nemad alles Kochi ja Pestrjakoviga jändasid, – ehkki need iga oma sammu tõestasid: kõik on otse silmanähtav! – selgub äkki kõige ootamatum tõsiasi: keegi talupoeg Duškin, kõrtsipidaja, sellesama maja vastas, ilmub politseijaoskonda ja toob kullassepakarbi ühes kuldkõrvarõngastega ja jutustab terve loo: «Tunaeile õhtul, nii pisut peale kella kaheksat, – päev ja tund! taipad? – jooksis minu juurde tööline-värvija Mikolai, kes ka ennemalt päeval minu juures oli käinud, ja tõi mulle selle karbi ühes kuldkõrvarõngastega ja kividega, ning palus nende eest panti pannes kaks rubla. Minu küsimusele, kust ta need asjad võttis, vastas, et leidis kõnniteelt. Rohkem ma temalt ses asjas ei küsinud, – seda räägib nimelt Duškin, – vaid andsin talle piletikese, – s. t. rubla, – sest ma mõtlesin, kui ta ei pandi minu juures, siis viib kellegi teise juurde, tulemus ikka üks ja seesama – joob maha. Las asi seisab parem minu juures: on hoiul ja pärast hea võtta, aga juhtub, et selgub midagi või hakkavad kuulujutud käima, siis esitan kohe.» Noh, muidugi vestab ta oma vanaema unenägu, valetab kui hobune, sest ma tunnen ju seda Duškinit, tema ise on pandivõtja ja peidab ka vargust ja kolmekümnerublast asja ei võtnud Mikolailt mitte selleks, et «esitada». Lihtsalt – hirm läks nahka. Noh, kurat võtku teda, kuula; Duškin jätkab: «Seda talupoega, Mikolai Dementjevit, tunnen maast-madalast, ta on meie kubermangust ja maakonnast, Zaraiskist, sest meie oleme ju rjazanlased. Mikolai pole küll joodik, aga armastab rüübata, ja meil on teada, et tema töötab sessamas majas, värvib ühes Mitreiga, kuid Mitreiga on nad ühest kandist pärit. Ja niipea kui ta raha kätte sai, vahetas ta selle peeneks, jõi ühekorraga ära kaks klaasi, võttis raha tagasi ja läks, aga Mitreid ma temaga sel korral koos ei näinud.
Kuid teisel päeval saime kuulda, et Aljona Ivanovna ja
130
