Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/13

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

inimeste järele. Ta oli oma kuupikkusest keskendunud nukrusest ja tumedast erutusest nii väsinud, et ta kas või ühegi silmapilgu oleks tahtnud hingata teistsuguses maailmas, ükskõik missugune see ka oleks, ja hoolimata ümbritsevast kasimatusest jäi ta praegu heameelega siia kõrtsi.

Kõrtsmik oli teises toas, kuid käis sageli pearuumis, tuli kusagilt kõrgemalt mööda astmeid alla, kusjuures kõige enne hakkasid paistma tema suure punase tagasikäänatud äärega keigarlikud säärsaapad. Seljas oli tal pikk kroogetega kuub ja tublisti võidunud must siidvest, ta oli ilma kaelasidemeta ning kogu ta nägu tundus õliga määritud nagu mõni raudlukk. Leti taga seisis umbes neljateistkümneaastane poiss. Seal oli veel teinegi poiss, esimesest noorem, kes kätte kandis, kui midagi küsiti. Letil olid tükeldatud kurgid, leivakuivikud ja paladeks lõigatud kala; see kõik lõhnas halvasti. Oli lämmatav, nii et raske oli isegi istuda, ja kõik oli viinahaisuga niivõrd läbi imbunud, et tundus, nagu võidaks juba paljast õhust viie minutiga purju jääda.

Mõnikord kohtame täiesti võõraid inimesi, kelle vastu hakkame esimesest silmapilgust huvi tundma – kuidagi äkki, ootamatult, enne kui saame sõnagi lausuda. Niisugust muljet avaldas Raskolnikovile see eruametniku moodi võõras, kes istus eemal. Pärastpoole tuletas noormees mitutpuhku seda esimest muljet meelde ja pani selle eelaimuse arvele. Vahetpidamata vahtis ta ametnikku, muidugi osalt sellepärast, et see teda samuti ainiti silmitses, ja oli näha, et ta tahaks heal meelel vestlust alustada. Teisi kõrtsisviibijaid, peremeeski kaasa arvatud, vaatas ametnik kuidagi tavalise ja isegi igavust tundva pilguga, milles võis pealegi veel aimata mingisugust kõrki üleolevat suhtumist, nagu oleksid nad positsioonilt ja arenemiselt temast madalamal, mispärast nendega ei maksagi rääkida. See mees oli üle viiekümne, keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega, juustes oli juba halli ning lagipea tublisti paljas, nägu alatisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas, ja silmalaud pundunud, mille tagant särasid nagu piludest pisitillukesed, kuid ilmekad punakad silmad. Ent temas oli midagi väga kummalist; pilgus hiilgas nagu rõõmujoovastus – isegi ehk mõte ja mõistus –, kuid samal ajal välgatas seal ka nagu hullumeelsus. Seljas oli tal vana, üsna räbaldunud must sabakuub, millel nööbid eest kadunud. Üks seisis


13