«Väga hea… kõik nagu kord ja kohus,» lausus ta aeglaselt. «Kas ta midagi söönud on?»
Talle räägiti ja küsiti, mida võib haigele anda.
«Kõike võib anda… Suppi, teed… Seeni ja kurke iseenesestmõistetavalt mitte, noh, ja ka loomaliha pole vaja, ja noh… mis tühja siin lobiseda!…» Ta vahetas Razumihhiniga pilgu. «Rohi ära jätta ja ka kõik muu, homme vaatan, kuidas on… Võiks ka täna… noh, aga…»
«Homme õhtul viin ta jalutama,» otsustas Razumihhin. «Jussupovi aeda, pärast lähme «Palais de Cristal’i»[1].»
«Homme ma teda veel ei liigutaks, kuid siiski… pisut… noh, eks me siis näe.»
«Oh kui kurb, täna just pühitsen oma uut korterit sisse, siit paar sammu maad; oleks ka tema tulnud. Oleks kas või meie keskel diivanil lamanud! Sina ju tuled?» pöördus Razumihhin äkki Zossimovi poole. «Vaata, et sa ei unusta, lubasid ju tulla.»
«Pärastpoole ehk tulen. Mida sa lauale paned?»
«Ei miskit erilist: teed, viina, heeringat. Pakutakse ka pirukat: omaksed tulevad kokku.»
«Kes nimelt?»
«Kõik siinsed ja kõik enam-vähem uued, tõepoolest – peale vana onu muidugi, kuid ka tema on uus: eile alles sõitis Peterburi mingisuguseid asju ajama; iga viie aasta tagant saame kord kokku.»
«Kes ta niisugune on?»
«Pidas kogu oma eluaeg maakonna postkontori ülema ametit… saab närust pajukit, kuuskümmend viis aastat vana, ei maksa rääkidagi… Siiski ma armastan teda. Ka Porfiri Petrovitš tuleb. Ta on siinne kohtu-uurija… õigusteadlane. Sa ju tunned teda…»
«Tema on ka sulle kuidagiviisi sugulane?»
«Väga kaugelt muidugi; miks sa kulmu kortsu tõmbad? Et te kord omavahel tülli läksite, siis võib-olla sa ei tulegi?»
«Ah mis, sellele löön käega…»
«Ja ongi kõige õigem. Noh, peale selle – üliõpilasi, kooliõpetaja, üks ametnik, muusik, ohvitser, Zametov…»
«Ütle mulle, ole hea, mis võib ühist olla sinul ja temal,» osutas Zossimov peaga Raskolnikovi poole, «mõne Zametovi-sugusega.»
«Oh neid torisejaid! Põhimõtted!… Sa oled oma põhi-
- ↑ Kristallpalee (pr. k.).
127
