aastaks võtad teised muidu! Fedjajevi poes teisiti ei kaubeldagi; oled kord maksnud ja aitab terveks eluks, sest teist korda ei lähe sa juba isegi enam sinna. Noh, nüüd võtame saapad käsile. Mis need on? Juba pealt näha, et kantud, aga oma kaks kuud käivad nad küll, sest see on ju väljamaa töö ja väljamaa materjal: Inglise saatkonna sekretär müüs nad mineval nädalal vanakraamiturul maha; kandis neid kõigest kuus päeva, oli teisel raha väga tarvis. Hind üks rubla viiskümmend. Eks ole õnnestunud ost?»
«Võib-olla pole parajad?» tähendas Nastasja.
«Pole parajad! Aga mis see on?» Ta tõmbas taskust Raskolnikovi vana kulunud saapa, mis oli kuivanud poriga kaetud. «See oli mul ju igaks juhuks kaasas ja selle peletise järgi leitigi tarvilik suurus. Kogu asja aeti südamlikult… Mis aga pesusse puutub, siis jõudsin selles osas perenaisega kokkuleppele. Siin on, esiteks, kolm särki, linased, kuid ülemine pool on moodne… Niisiis: müts kaheksakümmend, muud riided kaks kakskümmend viis, kokku kolm rubla viis kopikat! üks rubla viiskümmend saapad, – sest need on juba väga head, – kõik kokku neli rubla viiskümmend viis kopikat, ning viis rubla kogu pesu, – hinnas leppisime kokku hulgi, – kõik kokku üheksa rubla viiskümmend viis kopikat. Nelikümmend viis kopikat tagasi, vaskviielised, sähke, olge head! Ja nõnda siis, Rodja, oled sa nüüd kogu oma riietuse poolest jälle üles mukitud. Mis aga puutub su palitusse, siis minu arvates mitte ainult et ta võib veel teenida, vaid ta on välimuselt isegi eriliselt suursugune: vaat mis tähendab Šarmerilt midagi tellida! Sokid ja kõik muu ülejäänu jätsin sinu enda muretseda; raha on meil kakskümmend viis rubla, kuid Pašenka ja korteri üüri pärast ära muretse; ma juba ütlesin: kõige piiramatum krediit! Nüüd aga, kulla sõber, luba, et sul pesu vahetan, muidu võib-olla pesitseb haigus just särgis…»
«Jäta olla! Ma ei taha!» tõrjus teda endast eemale Raskolnikov, kes oli vastikustundega kuulanud Razumihhini pingutatud ettekannet rõivaste ostmisest…
«Kullakene, see pole võimalik; milleks ma siis oma saapaid kulutasin!» käis Razumihhin peale. «Nastasjake, ärge häbenege, aidake, – vaat nii!» Ja Raskolnikovi vastutõrkumisest hoolimata vahetas Razumihhin tal siiski pesu ära. Raskolnikov langetas pea padjale ega lausunud tükil ajal sõnagi.
125
