Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/120

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

niisugune õeke, kes läheb venna eest kas või pärisorjaks. Selle võttiski ta kõige aluseks… Mis sa niheled? Mina, va vennas, tunnen nüüd sind läbi-lõhki, sest mitte asjata ei puistanud sa oma südant Pašenkale, kui olid temaga alles sugulussidemeis, mina aga räägin armastuse tõttu… Nii see on: aus ja tundeline inimene puistab oma südant, asjalik inimene aga sööb ja kuulab ja pärast pistab nahka. Nõnda andiski ta selle veksli maksu ettekäändel Tšebarovile, kes kohe kõhklematult asjale seadusliku käigu andis. Seda kuuldes tahtsin mina teda, see tähendab, Tšebarovi, omalt poolt, nii-öelda südametunnistuse puhastamiseks, ka veidi ärritada, kuid selleks ajaks hakkas meil Pašenkaga klappima, ning mina käskisin kogu selle asja lõpetada, see tähendab juurtega välja kiskuda, vastutust enda peale võttes, et sina niikuinii maksad ära. Mina seisin sinu eest, kas kuuled? Kutsuti Tšebarov, kümme hõberubla talle hambusse ja paber tagasi ning siin on mul au seda sulle üle anda – nüüd usaldatakse sind sõna peale – säh, võtke, kiskusin teise lõhki nagu kord ja kohus.»

Razumihhin pani võlakirja lauale; Raskolnikov heitis sellele pilgu ja pöördus siis sõna lausumata näoga seina poole. Isegi Razumihhinit puudutas see piinlikult.

«Näen, kulla sõber,» lausus ta natukese aja pärast, «et jällegi olen lolli mänginud. Mõtlesin sinu meelt lahutada ja lobisemisega sind lõbustada, aga nähtavasti ajasin ainult sapi keema.»

«See olid siis sina, keda ma sonides ära ei tundnud?» küsis Raskolnikov, kes ka natuke aega, pead pööramata, oli vaikinud.

«Mina jah, ja mõnikord sattusid sa hullustusehoogu, eriti kui ma Zametovi siia tõin.»

«Zametovi?… asjaajaja?… Milleks?»

Raskolnikov pöördus äkki ümber ja vahtis Razumihhinile tungivalt otsa.

«Miks sa nõnda… Miks sa ärritud? Tahtis sinuga tuttavaks saada; ise tahtis, sest meie rääkisime sinust väga palju… Kust ma muidu sinu kohta nii palju oleksin kuulnud. Tubli poiss teine, väga tore… mõistagi omal viisil. Nüüd oleme sõbrad; peaaegu iga päev puutume kokku. Mina kolisin ju siia jaoskonda. Sina seda veel ei tea? Alles äsja kolisin. Käisime paar korda temaga Laviza juures. Lavizat mäletad ju, Laviza Ivanovnat?»

«Sonisin ma ehk midagi?»

«Jah, muidugi! Ei teadnud maast ega taevast.»


120