«Kiiduväärt; noh, jätkake.»
«Nimelt Afanassi Ivanovitš Vahrušini kaudu, kellest olete, arvan, juba korduvalt kuulnud, teie mamma palvel, meie kontori kaudu on teile rahakaart,» lausus kontoriametnik otseteed Raskolnikovi poole pöördudes. «Sel juhul, kui olete juba aru juures, lubage teile kolmkümmend viis rubla kätte anda, sest et Semjon Semjonovitš on Afanassi Ivanovitši käest teie ema palvel niisugusel kombel selle kohta sõna saanud. On teile see teada?»
«Jah… mäletan… Vahrušin…» lausus Raskolnikov mõttes.
«Kuulete: kaupmees Vahrušinit teab!» hüüdis Razumihhin. «Kuidas siis mitte aru juures? Muuseas märkan ma nüüd, et ka teie olete arukas inimene! Noh! Tarka juttu on mõnus kuulata.»
«Nemad ise see ongi, Vahrušin, Afanassi Ivanovitš, ja teie mamma palvel, kes nende kaudu niisugusel kombel kord saatis, ei öelnud nad ka seekord ära ning Semjon Semjonovitšile teatati neil päevil noist paigust, et teile kolmkümmend viis rubla üle antaks, parema ootel.»
«Noh, see «parema ootel» kõlas teil kõige ilusamini; halb polnud ka see «teie mamma». Noh, kuidas siis teie arvate, on ta täie mõistuse juures või ei, ah?»
«Mis minul arvata nüüd. Ainult mis puutub allkirjasse, siis selle peaksin saama.»
«Kriipseldab alla! On teil raamat või?»
«Raamat on siin.»
«Andke siia. Noh, Rodja, aja end üles. Ma toetan sind; viska allkiri alla, Raskolnikov, võta sulg, sest raha, vennas, on meile praegu magusam kui kärjemesi.»
«Pole vaja,» ütles Raskolnikov sulge kõrvale lükates.
«Mida ei ole vaja?»
«Ei kirjuta alla.»
«Tohoo, kurat, kuidas siis ilma allkirjata?»
«Pole vaja… raha…»
«Mis, raha pole vaja! Noh, sõber, seda sa luiskad, mina olen tunnistaja! Rahustuge, olge head, seda teeb ta niisama… jällegi sonib. Muide, temaga sünnib see ka ilmsi… Teie olete arukas inimene ja meie juhime teda, see tähendab, lihtsalt juhime tema kätt ja nõnda kirjutab ta alla. Hakake peale…»
«Ma võiksin ka teine kord tulla.»
«Ei, ei; milleks see tülitamine. Te olete arukas inimene… Noh, Rodja, ära pea külalist kinni… näed, ta
115
