Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/112

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

hulk läheb juba mööda treppi korteritesse laiali, – ohitakse, vaieldakse, hüütakse vastastikku midagi, kõrgendades häält karjumiseni ja vähendades sosistamiseni. Küllap oli inimesi palju; vähe puudus, et terve maja kokku jooksnud. «Kuid, mu jumal, on see kõik võimalik! Ja milleks, milleks tuli ta siia!»

Oimetult langes Raskolnikov sohvale, kuid enam ei saanud ta nahka silmale; nõnda kannatades lamas ta umbes pool tundi; lamas ja tundis väljakannatamatult piiritut hirmu, mida ta veel kunagi polnud kogenud. Äkki valgustati tema tuba heledasti: Nastasja astus, küünal käes, sisse ja tõi taldrikutäie suppi. Tähelepanelikult teda vaadates ja nähes, et ta ei maga, pani ta küünla lauale ja ladus sinna ka muud asjad: leiva, soola, taldriku ja lusika.

«Sa pole ju eilsest saadik söönud. Terve päeva kolasid ringi, aga endal on palavik.»

«Nastasja… miks peksti perenaist?»

Teenija vaatas teraselt talle otsa.

«Kes peksis perenaist?»

«Praegu… pool tundi tagasi, Ilja Petrovitš, jaoskonnaülema abi, trepil… Miks ta nõnda peksis ja… mis ta siin käis?…»

Nastasja silmitses teda vaikides kortsus kulmul ja seisis nõnda tükk aega. Raskolnikovil hakkas sellest silmitsemisest väga halb, peaaegu hirm.

«Nastasja, miks sa vaikid?» lausus ta viimaks nõrgal häälel aralt.

«See on veri,» vastas teenija viimaks tasa ja nagu endamisi.

«Veri!… Missugune veri?» pomises Raskolnikov kahvatudes ja seina poole nihkudes. Nastasja vaatas teda endiselt vaikides.

«Keegi ei peksnud perenaist,» rääkis teenija jällegi karmilt ja kindlal toonil. Raskolnikov vaatas vaevalt hingates temale otsa.

«Ma ise kuulsin… ma ei maganud… ma istusin,» rääkis ta veel aremalt. «Ma kuulasin tükk aega… Ülema abi oli siin… Kõik jooksid trepile kokku, kõigist korteritest…»

«Keegi ei käinud siin. Veri karjub sinus. See on siis, kui tal pole pääseteed ja hakkab maksas tarretama, siis tulevadki viirastused… Kas süüa tahad või ei?»

Raskolnikov ei vastanud. Nastasja seisis ikka veel tema juures, vahtis teda üksisilmi ega läinud ära.


112