Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/111

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Alles õhtuks jõudis ta koju, tähendab, ta oli käinud kõigega kokku kuus tundi. Kust ja kuidas ta tagasi tuli, sellest ei mäletanud ta põrmugi. Värisedes nagu äraaetud hobune, heitis ta pärast riidest lahtivõtmist sohvale, tõmbas sineli peale ja langes kohe unne…

Ta ärkas alles videviku aegu hirmsa kisa tõttu. Mu jumal, mis kisa see küll on! Niisuguseid loomuvastaseid hääli, niisugust ulgumist, karjumist, hammastekiristamist, pisaraid, peksmist ja sõimamist polnud ta varemini kunagi kuulnud ega näinud. Ta ei suutnud endale niisugust loomalikkust ja pöörasust ette kujutadagi. Hirmunult ajas ta enda üles ja istus asemele, hinge kinni pidades ja piineldes. Kuid riid, hädakisa ja sõim muutusid üha suuremaks. Ja oma suurimaks imestuseks kuulis ta äkki oma perenaise häält. Ta ulgus, vingus ja hädaldas ning ajas millegipärast härdalt paludes niisuguse kärsituse ja rutuga sõnu suust välja, et võimatu oli neist aru saada, – muidugi vist selleks, et teda enam ei pekstaks, sest teda peksti trepil armutult. Peksja hääl muutus viha ja hullustuse tõttu nii hirmsaks, et ainult veel kähises, kuid ka peksja rääkis midagi ja samuti ruttu, arusaamatult, tõtates ja hingeldades. Äkki lõi Raskolnikov haavalehena värisema ja tundis ära selle hääle; see oli Ilja Petrovitši hääl. Ilja Petrovitš on siin ja peksab perenaist! Ta peksab teda jalgadega, taob tema pead vastu treppi, – see on selge, see on tunda kõlast, hädakisa ja löökide järgi otsustades! Mis see siis on, on maailm teisipidi pöördunud või? Oli kuulda, kuidas kõikidel korrustel, kogu trepil rahvast tuli hulgana välja, kostsid hääled, hüüded, tuldi üles, koputati, löödi uksi kinni, joosti kokku. «Aga mispärast, mispärast… ja kuidas on see võimalik?» kordas ta tõsiselt mõteldes, et tema on vist aru kaotanud. Kuid ei, ta kuuleb liiga selgesti!… On see aga nõnda, siis tullakse varsti ka tema juurde, «sest… vististi on see kõik sellesama pärast… eilse pärast… Issand!» Ta pidi uksele haagi ette panema, kuid käsi ei liikunud… pealegi oli see kasutu! Hirm ümbritses ta hinge jääna, piinas ta vaeseomaks, naelutas paigale… Viimaks jäi müra, mis oli kestnud kümmekond minutit, pikkamisi vaiksemaks. Perenaine oigas ja ohkis, Ilja Petrovitš ähvardas ja sõimas ikka veel… Kuid viimaks vaikis nähtavasti ka tema; enam pole teda kuuldagi. «Kas tõesti läks ära! Issand!» Jah, ka perenaine läheb ära, ikka veel oiates ja nuttes… näe, isegi ukse lõi enda järel kinni… Rahva-


111