tis eite ega tõtanud minekuga, nagu tahaks ta veel midagi öelda või teha, kuna ta isegi õieti ei teadnud, mida nimelt…
«Mõne päeva pärast toon ehk teile, Aljona Ivanovna, veel ühe asja… hõbedast… hea… paberossitoosi… niipea kui sõbralt kätte saan…» Ta kohmetus ja jäi vait.
«Noh, eks me siis räägi.»
«Jumalaga… Ikka istute üksi kodus, õekest ei ole?» küsis noormees esikusse astudes võimalikult sundimatult.
«Aga mis teil siis, armuline härra, temaga asja on?»
«Mitte midagi iseäralikku. Küsisin niisama. Teie aga kohe… Jumalaga, Aljona Ivanovna!»
Raskolnikov astus kohmetunult välja. Kohmetus aina suurenes. Mööda treppi alla minnes jäi ta isegi mitu korda seisma, nagu oleks miski teda äkki üllatanud. Ja lõpuks tänavale jõudnud, hüüdis ta:
«Oh jumal, kui vastik see kõik on! Kas tõesti, kas tõesti mina… ei, see on lollus, see on mõttetus!» lisas ta kindlalt juurde. «Kas tõesti võis niisugune koledus mulle pähe tulla? Missuguse räpaga küll minu süda hakkama saab! Peaasi: porine, roojane, jälk, jälk!… Ja mina kuu aega…»
Kuid ei sõnadega ega hüüetega suutnud ta oma erutust väljendada. Lõpmatu vastikustunne, mis tema südant juba vanaeide juurde minnes hakkas pitsitama ja piinama, omandas nüüd erisuguse tugevuse ja selguse, et ta ei teadnud, kuhu põgeneda oma tusa eest. Ta läks nagu joobnu mööda kõnniteed, ilma et oleks tähele pannud vastutulijaid, mille tõttu ta nendega kokku põrkas. Ta toibus alles järgmisel tänaval. Ümber vaadates nägi ta, et seisab joogikoha ees, kuhu pääseb treppi mööda, mis viib alla keldrikorrusele. Just sel silmapilgul tulid uksest kaks purjus meest, kes vastastikku teineteist toetasid ja vandudes üles tänavale ronisid. Ilma pikema mõtlemiseta astus Raskolnikov trepist alla. Seni polnud ta kunagi joogikohtadesse sisenenud, kuid praegu käis ta pea ringi ja pealegi veel piinas teda kõrvetav janu. Tal tuli tahtmine külma õlut juua, seda enam, et ta ka oma äkilise nõrkuse nälja arvele pani. Ta istus pimedasse ja koristamata nurka ligase laua äärde, küsis õlut ja jõi ahnelt esimese klaasitäie. Meel läks kohe kergeks ja mõtted selgeks. «See kõik on lollus,» ütles ta lootvalt, «ja millegi üle pole siin hämmastuda! Lihtsalt tervis on veidi korrast
11
