kuidas seal astusid möödaminejad, keda siin leidus alati küllalt; kuid värava taha ei võinud teda keegi näha, ehk olgu siis, et keegi just väravast sisse astus, mis muidugi väga kergesti võis juhtuda, ja sellepärast pidi ruttama.
Ta kummardus kivi juurde, haaras mõlema käega selle nurgast kinni, võttis kokku kogu oma jõu ja pööras kivi paigast. Kivi all oli väike õõnsus: kohe hakkas ta taskusse topitud asju sinna pilduma. Rahakott tuli kõige peale ja õõnsuses jäi ikkagi veel ruumi. Siis haaras ta uuesti kivist kinni ja lükkas selle ühe pöördega endisele küljele. Kivi langes tagasi oma vanale asemele, paistis ehk ainult pisut kõrgemana. Ta kraapis kivi ääre alla mulda ja tallas selle jalaga kinni. Näha polnud midagi.
Nüüd tuli ta hoovist välja ja suundus väljaku poole. Jällegi valdas teda hetkeks tugev vaevalttalutav rõõm nagu ennist kontoriski. «Jäljed on peidetud! Ja kellel paganal võiks pähe tulla sealt kivi alt otsima minna? See on ehk maja ehitamisest saadik seal seisnud ja kes teab, kui kaua ta veel seisab. Ja kuigi leitakse: kes aimab, et mina olen selle sinna pannud? Kõik on lõpetatud! Tõendusi ei ole enam!» Ja ta hakkas naerma. Jah, hiljem mäletas ta, et ta tol korral naeris närviliselt, kõkutavalt, hääletult, naeris kogu selle aja, kui ta läks üle väljaku. Aga kui ta K. puiesteele jõudis, kus ta üleeile selle tüdruku peale sattus, lõppes äkki ta naer. Pähe roomasid teised mõtted. Äkki näis talle, et hirmus vastik on nüüd sellest pingist mööda minna, kus ta sel korral pärast tüdruku äraminekut istus ja mõtles, ning et hirmus raske on nüüd ka seda vuntsidega meest kohata, kellele ta siis andis kahekümnekopikalise. «Kurat võtku teda!»
Ta läks, vahtides hajameelselt ja tigedalt ringi. Kõik tema mõtted keerlesid praegu mingisuguse keskpunkti ümber, – ja ta ise tundis, et tõepoolest on olemas niisugune keskpunkt ja et nüüd, nimelt nüüd on ta selle punktiga üksi jäänud, – ning et see on isegi esimest korda selle kahe kuu jooksul.
«Kurat võtku seda kõike!» mõtles ta äkki vihahooga. «Noh, kui hakkas peale, siis hakkas, kurat võtku seda uut elu! Issand, kui rumal see on!… Aga kui palju ma täna olen valetanud ja alatusi teinud! Kui jälgilt ma ennist näruse Ilja Petrovitši ees roomasin ja temale meelitusi ütlesin. Ah, see on kõik tühiasi! Ma vilistan kõigi nende peale, ka selle peale, et ma nende ees roomasin ja lipitsesin. Ei, see pole mitte see, sugugi mitte see!»
105
