Ta tormas nurka, pistis käe tapeedi taha ja hakkas asju välja võtma ning nendega taskuid täitma. Kõiki kokku oli kaheksa: kaks väikest karpi, kõrvarõngaste või millegi muu selletaolisega, – päris hästi ta ei vaadanud; peale selle veel neli seemisnahast tuppe. Üks kett oli lihtsalt ajalehepaberisse mässitud. Veel midagi oli ajalehepaberi sees, vististi mingisugune aumärk…
Ta pani asjad mitmesse taskusse, osa palitutaskuisse, ülejäänud aga paremasse püksitaskusse, püüdes nõnda seada, et võimalikult vähe silmatorkav oleks. Ka rahakoti võttis ta ühes teiste asjadega välja. Seejärel väljus ta toast ja jättis seekord isegi ukse pärani lahti.
Ta läks ruttu ja kindlalt ja kuigi tundis, et kogu keha oleks nagu läbi pekstud, ometi oli aru selge. Ta kartis tagaajamist, kartis, et poole, isegi veerand tunni pärast antakse käsk hakata teda silmas pidama; tähendab, maksku mis maksab, peab enne jäljed peitma. Pidi seni asja korraldama, kui veel vähegi jõudu oli ja pisutki veel arusaamist tagavaraks… Aga kuhu minna?
See oli juba ammugi otsustatud: «Kõik kanalisse visata, küll vesi jäljed peidab, ja asi tahe.» Nõnda otsustas ta, nagu ta mäletas, veel öösi, sonides, neil silmapilkudel, mil ta mitu korda katsus end maast lahti kiskuda ja minna: «Ruttu, ruttu, kõik ära visata!» Kuid äraviskamine oli väga raske.
Juba hulkus ta pool tundi, aga võib-olla ka rohkemgi, Katariina kanali kaldal ja mitu korda silmitses ta vastujuhtuvaid kanalisse viivaid astmeid. Kuid ei võinud juttugi olla oma mõtte teostamisest; astmete juures seisid kas parved ja nende peal pesid naised pesu või olid sinna lootsikud tõmmatud, nii et igal pool aina kihas inimestest; pealegi võidi kaldalt näha, tähele panna: kahtlane, et inimene meelega alla astub, seisatab ja midagi vette pillub. Aga mis siis saab, kui tuped põhja ei vaju, vaid jäävad vee peale ujuma? Ja muidugi on see nõnda. Igaüks näeb. Juba ilma selletagi kõik, kes vastu tulevad, vahivad, silmitsevad, nagu oleks neil ainult temaga tegemist. «Miks peaks see nõnda olema või näib see ainult minule nõnda?» mõtles ta.
Viimaks tuli tal pähe, et kas poleks parem kuhugi Neeva äärde minna? Seal on inimesi vähem ja on ka muidu vähem silmatorkav, igatahes aga mõnusam ja – mis peaasi – siit kaugemal. Ja äkki ta imestas: kuidas ta võis ometi tervelt pool tundi tusas ja ärevuses siin
103
