tähendas sekretär oma paigale istudes ja jällegi paberitega tegelema hakates.
«Kas ammugi olete juba haige?» küsis Ilja Petrovitš omalt paigalt, ka pabereid sorides. Muidugi vaatles ka tema haiget, kui see minestuses viibis, aga läks kohe ära, kui haige meelemärkusele tuli.
«Eilsest saadik…» pomises Raskolnikov vastuseks.
«Aga kas eile väljas käisite?»
«Käisin.»
«Haigena?»
«Haigena.»
«Mis kella ajal?»
«Kella kaheksa paiku õhtul.»
«Kus te käisite, lubage küsida?»
«Mööda tänavat.»
«Lühidalt ja selgelt.»
Raskolnikov vastas teravalt, katkendlikult, üleni kahvatuna nagu lina ja ilma et oleks oma musti palavikus silmi Ilja Petrovitši palge ees maha löönud.
«Teine seisab vaevalt jalul, sina aga…» pidi Nikodim Fomitš tähendama.
«Pole viga!» lausus Ilja Petrovitš kuidagi iseäralikult. Nikodim Fomitš tahtis veel midagi juurde lisada, kuid pilku sekretärile heites, kes üksisilmi temale otsa vahtis, jäi ta vait. Kõik vaikisid äkki. Imelik oli.
«Noh, hea küll,» lõpetas Ilja Petrovitš. «Meie teid enam kinni ei pea.»
Raskolnikov tuli välja. Ta jõudis veel kuulda, kuidas pärast tema väljatulekut äkki kõnelus elavaks muutus, milles kõige selgemini oli kuulda Nikodim Fomitši küsiv hääl… Alles tänaval tuli ta täiesti teadvusele.
«Läbiotsimine, läbiotsimine, kohe tulevad läbi otsima!» kordas ta endamisi ja tõttas koju. «Röövlid! Aimavad!»
Hiljutine hirm valdas teda uuesti, pealaest kuni jalatallani.
II
«Aga mis siis, kui läbiotsimine on juba olnud? Mis siis, kui leian nad enda juurest eest?»
Ta jõudis oma tuppa. Ei, keegi polnud siin käinud. Isegi Nastasja polnud oma näppe külge pistnud. Kuid, issand! Kuidas võis ta ennist need asjad sinna auku jätta?
102
