kinninaelutatuna: Nikodim Fomitš rääkis midagi Ilja Petrovitšile tuliselt ja tema kõrvu puutusid sõnad:
«Ei või olla, mõlemad vabastatakse. Esiteks – kõik räägib selle vastu; mõelge: milleks läksid nad kojameest kutsuma, kui see oleks nende tegu? Ennast üles andma või? Või kavaluse tõttu? Ei, see oleks juba liiga kaval! Ja lõpuks, üliõpilast Pestrjakovi nägid mõlemad kojamehed ja naine väraval just sel silmapilgul, kui ta sisse läks; ta oli ühes kolme sõbraga ja ta lahkus neist just värava juures ja küsis kojameeste käest korteri üle järele, veel sõprade sealolekul. Noh, kas hakkaks niisugune korterit küsima, kui ta selle eesmärgiga läheks. Ja Koch, see istus enne seda, kui ta üles vanaeide juurde läks, pool tundi all hõbesepa juures ja läks punkt kolmveerand kaheksa üles. Nüüd kujutlege…»
«Aga, lubage, kuidas nad siis iseendale nõnda vastu rääkisid: tõendavad, et koputasid ja et uks oli kinni, kuna aga kolme minuti pärast, kui nad kojamehega läksid, selgus, et uks seisab lahti?»
«Selles see terve konks ongi: mõrtsukas oli tingimata sees ja pani ukse riivi; ja tingimata oleks ta sealsamas tabatud, kui mitte Koch ise poleks lollist peast läinud kojamehe järele. Tema aga, tähendab, mõrtsukas, jõudis vahepeal mööda treppi alla tulla ja kuidagi neist mööda lipsata. Koch lööb kahe käega risti ette ja räägib: «Kui mina sinna oleksin jäänud, siis oleks ta välja karanud ja minu kirvega tapnud.» Tahab lasta tänupalvet pidada, – hehehee!…»
«Ja mõrtsukat ei näinud keegi?»
«Kus teda siis näha? Maja kui Noa laev,» tähendas sekretär, kes oma kohal istudes juttu pealt kuulas.
«Asi on selge, asi on selge!» kordas Nikodim Fomitš palavalt.
«Ei, asi pole sugugi selge,» kinnitas Ilja Petrovitš.
Raskolnikov võttis oma kübara ja läks ukse poole, kuid ukseni ta ei jõudnud…
Meelemärkusele tulles nägi ta, et istub toolil, et keegi toetab teda paremalt poolt, et vasemal seisab keegi teine kollase klaasiga, mis täidetud kollase veega, ja et Nikodim Fomitš seisab ainiti vahtides tema ees; ta tõusis toolilt.
«Mis see on, olete haige või?» küsis Nikodim Fomitš kaunis teravalt.
«Juba alla kirjutades suutsid vaevalt sulge vedada!»
101
