«Tõin pandi, selle siin!»
Ja Raskolnikov võttis taskust vana õhukese hõbekella. Kella tagaküljel oli gloobus. Kett oli terasest.
«Ka endisel pandil on tähtaeg käes. Juba tunaeile sai kuu täis.»
«Ma maksan teile veel ühe kuu eest protsendid ära. Kannatage!»
«See oleneb minu heast tahtmisest, noorhärra, kas kannatada või teie asi nüüd kohe ära müüa.»
«Aga kui palju annate kella eest, Aljona Ivanovna?»
«Käid tühiste asjadega, armuline härra, see ei maksa peaaegu midagi. Sõrmuse eest andsin mineval korral kaks, aga seda võiks ju uuestpärast kullassepa juurest poolteise eest osta.»
«Andke neli rublagi, lunastan välja, see on isa oma. Varsti saan raha.»
«Poolteist rubla ja protsent ette, kui tahate.»
«Poolteist rubla!» hüüdis noormees.
«Nagu soovite.» Ja eit pakkus talle kella tagasi. Noormees võttis selle vastu ning sai nii vihaseks, et tahtis juba lahkuda, kuid meelde tuletades, et tal kuhugi pole minna ja et ta tuli siia pealegi veel teisel otstarbel, muutis ta silmapilk oma otsuse.
«Andke siia!» ütles ta jõhkralt.
Vanaeit hakkas taskust võtmeid otsima ja läks eesriide taha teise tuppa. Noormees, kes üksi keset tuba jäi, kuulatas uudishimulikult ja kaalutles. Oli kuulda, kuidas eit kummuti avas. «Vist ülemine sahtel,» arutles noormees. «Võtmeid, tähendab, kannab ta paremas taskus… Kõik ühes kimbus, terasrõngas… Ja üks võti on seal teistest kolm korda suurem, hambulise keelega, see pole muidugi kummuti oma… Tähendab, peab veel mingisugune kast või kirst olema… Kui huvitav… Kirstudel on ikka niisugused võtmed… Siiski, kui alatu see kõik on…»
Eit tuli tagasi.
«Siin on, härra: kui rubla pealt kuus kümme arvata, siis tuleb poolteise rubla pealt kuus viisteist kopikat ette. Peale selle tuleb kahe eelmise rubla pealt sama arve järgi kakskümmend kopikat. Kõik kokku, tähendab, kolmkümmend viis. Seega jääb teil kella eest veel saada üks rubla viisteist kopikat. Siin on, võtke!»
«Kuidas! Nüüd juba rubla viisteist?»
«Just nõnda.»
Noormees ei hakanud vaidlema ja võttis raha. Ta vah-
10
