15.
Wigane rätsepp kuninga wäimeheks.
Ühes külas olnud kord wäikese kaswuga rätsepp. Et tal üks jalg lühemas oli loodud, kui teine, siis pidi ta alati kõndides sandi wiisil lonkama.
Wigane rätsepp jäänud ju wanapoisi auu sisse. Külarahwal pole muust asjast enam juttu olnudgi, kui „millal rätsepp naise wõtab!“ Et rätsepal tawalisesti wa’ „pousku“ olnud, siis lootnud mitugi neiut tema pääle. Aga ega rätsepp loll ole! Kas ta oma warandusega siis omale kõrgemat abikaasat ei saagi, kui küla tüdrukuid?!
Selle riigi kuningal olnud tütar. Et ta omale hästi tugewat wäimeest tahtnud, siis andnud ta järgmise kuulutuse wälja: „Mul on üks jõuumees ja karu. Kes neid ära wõidab, saab minu wäimeheks!“
Wigane rätsepp oli ka seda kuulutust lugenud. Oli wõtnud nõuuks, neid wägilasi ära wõita. Ta läinud kuninga lossi ja andnud ülesse, et ta kuninga wägimehe ja karuga wõidelda tahab. Seda lubatud. Rätsepp wõtnud kandle ja läinud sinna tuppa, kus wägimees olnud. Hakanud sääl kannelt mängima. Kui wägimees rätsepat näinud, mõtelnud ta: „plõmista päälegi weel! mis sinust saab ka tappa? Ootan, kuni kuningas siia tuleb, siis tapan su kuninga silma all ära.“ Heitnud magama.
Rätsepp wõtnud wägimehe mõõga ja löönud pää otsast maha. Ise pugenud woodi alla. Wägimees
